On ikka inimesed! Pigem paneks looma magama, kui et leiaks uue kodu või viiks varjupaika?


On ikka inimesed! Pigem paneks looma magama, kui et leiaks uue kodu või viiks varjupaika?
Foto: Shutterstock

Viimane nädal on minu jaoks olnud paras peavalu. Kuidagi läks nii, et sain endale reaalsusest aru andmata koeraomanikuks. Kuigi me oleme tema jaoks ainult vahepeatus, tunnen, et see otsus oli meile liig. Samas mu süda ei lubanud teda lihtsalt magama panna.

Siinkohal küsib iga keskmine eestlane, et mis sel koeral siis viga oli, et taheti magama panna? Mitte midagi peale väikese kõrvapõletiku. Omanikud ütlesid magama panemise põhjuseks, et loom on liiga aktiivne nende jaoks ja nad ei jaksa temaga enam tegeleda. Ehk siis võeti koer, oldi temaga koos kolm aastat ja siis vaadati, et kräpp, polegi koer ainult diivanikaunistus, vaid peab temaga reaalselt jalutamas käima ja mängima ja õpetama. Pigem paneks magama, kui et leiaks uue kodu või viiks varjupaika.

Loomaarst võttis neilt koera vastu ja kiiresti hakkas otsima kedagi, kes saaks koera enda juurde võtta. Ja siis võtsingi. Mul endal on koertega vaid niipalju kokkupuudet olnud, kui kunagi kaks aastat tagasi hoidsin sõbranna koera ja juba siis mõtlesin, et koera meile küll elamisse vaja ei ole. Piiga aga kogu aeg mangub, et ta tahab endale koera ja nüüd siis sai tema soov täidetud, ajutiselt küll, kuid siiski. Koer ise on nagu kompu: kasse ignoreerib, lapsega on sõber, õpib nii kiiresti, et see lausa hämmastab, ei haugu, kui on üksi kodus, sõidab kenasti autoga ning on teiste koertega sotsiaalne. Lausa ideaalne ju! Minu kassid on aga stressis ja mina ka, sest ma ei ole harjunud sellega, et tuleb neli korda päevas koeraga pikemaid tiire teha ja siis tahab tema mängida ja laps mängida ning kui koer ja laps magavad ja tahaks ise hinge tõmmata, siis hakkavad kassid mu peal trampima. Ma olen oma tähelepanu neile kõigile nii palju jaganud viimased nädal aega, et ma lihtsalt tunnen, et mul ei ole jaksu enam üldse midagi jagada.

Loe veel

Seotud lood:

Imelikke asju on juhtunud veelgi. Lisaks siis sellele “probleemile” on tööl asjad kuidagi nii kaootiliseks muutumas, et üks pauk käib teise järgi. Personalijuhina on mul „hea” olla inimene, kellele antakse kätte käsk edastada halbu ja veel halvemaid uudiseid ning kui midagi head on vaja inimestele öelda, siis see käib juhtkonna kaudu. Tunnen end nagu tõeline kubjas ja orjapidaja oma personali suhtes ning olen sellest emotsionaalselt nii kurnatud ja katki. Minu unistus oli luua töökeskkond, kus saaks areneda ja teha head tööd, sest töötajad tahavad tulla tööle ning neid saab motiveerida. Hetkel tunnen, et mul on puudu vaid piits ja taktikepp ning unistus heast töökeskkonnast vaid unistuseks jääbki.

Ja nagu sellest kõigest veel vähe pole, siis mingi inimene retsis mu auto ilmselt muruniidukiga ära. Muud seletust mul sellele ei ole, sest vahetult enne seda kui auto maja ette parkisin, käisime käsipesulas ja auto oli terve. Mu Mees on pedant, mis autosse puutub ning iga kriim on tal arvel. Seega parkisime auto kodu juurde ja kuna mul oli puhkus, siis ta seisis seal liikumatult, kuni järgmine kord oli vaja sõita ning stanges oli auk sees. Lähemalt uurides siis tuli välja (nii naabritega rääkides kui enda ajusoppides kolades), et maja esist oli niidetud muruniidukiga, mis on hoobadega juhitav. Juht loomulikult eitab kõike ja kuna puudub ka videovalve või muu tõendusmaterjal, siis on klassikaliselt sõna-sõna vastu olukord ja kulud tuleb meil endal kanda. Politseisse tegin avalduse ära, et mu autot on lõhutud, aga ka nende käed on ju seotud, kui pole millestki kinni haarata, üksnes see, et tõenäoliselt nii oli, sest kriimude järgi on näha (ja ka ekspert, kes auto kahjudele hinnangu andis, kinnitas seda), et autole on sisse sõidetud ja siis eemale liigutud nii, et lisaks augule stanges on seal ka mõnus lai kriim.

Kuigi ma siiani arvasin, et ma olen tugev naine ja seda tugevust mõtlesin just vaimselt ja emotsionaalselt, siis lugedes kommentaare eelmise postituse all, kus soovitati laps keldrisse kinni panna ja ei tea, mida veel, sest ma ei visanud silda rõõmust ega hundirattaid, kuna mingi asi oli vaja lasteaeda valmis käkerdada, siis ma reaalselt tundsin täielikku vastikust nende inimeste vastu, kes ilmselt juttu lugemata või asjasse süüvimata selliseid kommentaare kirjutasid. Lapsega koos sai käidud metsas, otsitud seeni ja samblaid. Sai neid ahjus kuivatatud ning siis kokku pandud koos lapsega kompositsioon ja see koos lasteaeda viidud. Lihtsalt — seda käsukorras tegemist ma ei nautinud, aga oma lapsega aega olen alati armastanud veeta, sest tegemist on ju miniatuurse ägeda inimesega.

See eelmine postitus on SIIN!

Minu nimi on Triin (32): olen ema, abikaasa ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (33) ja Piiga (4a).

Podcastid