Kahe lapse ema pihib: ma ei armasta oma lapsi võrdselt, kuid see pole kunagi olnudki eesmärk



Kahe lapse ema pihib: ma ei armasta oma lapsi võrdselt, kuid see pole kunagi olnudki eesmärk
Foto: Shutterstock

"Keda sa kõige rohkem armastad?" on tõenäoliselt küsimus, mida mina ja mu õed-vennad oleme oma emalt tuhandeid kordi aastate jooksul küsinud.

Ta pole sellele küsimusele aga kunagi vastanud. Ta pole andnud isegi ainsatki vihjet, mis tekitaks hiljem miljon uut küsimust. Ema eelistust pole reetnud ka tema silmad, sest küsimust kuulates pole ta kordagi jäänud ühele meist pikemalt otsa vaatama.

Iga kord, kui esitasime talle selle küsimuse, suutis ta alati sama näoilmega meile vastata, et ta armastab meid kõiki sama palju. See vastus ei pakkunud meist kellelegi aga täit rahuldust.

Nüüd olen aga täiskasvanud ja see küsimus turgatas mulle umbes paar aastat tagasi pähe, kui olin ise teist korda emaks saamas. See juhtus hilisel kellaajal, kui olin magama minemas ja vaatasin oma poja toa uksel, kuidas ta rahulikult magab. Samas kasvas mu kõhus aga teine laps ja mind hakkas kummitama küsimus: mis siis, kui ma ei suuda neid võrdselt armastada?

Vaata kindlasti ka seda lugu: Mida tunneb vanem laps, kui perre sünnib peasmuna

Seotud lood:

See küsimus painas mind nädalaid. Ma ei suutnud vahel isegi õhtuti magama jääda, sest kartsin kohutavalt tundeid, mis mind valdavad peale teise lapse sündi. Kui sain aga teist korda emaks, valdas mind kirjeldamatu tunne. Mu süda täitus suure armastusega. Ma armastasin oma vastsündinud beebit kogu südamest. Samas tundsin, et hakkasin ka oma vanemat poega rohkem armastama kui enne.

Foto: Unsplash

Tõde on, et ma ei armasta oma lapsi võrdselt, kuid see pole kunagi olnudki eesmärk. Minu armastus nende vastu on unikaalne ja kirjeldamatu. See on erinev, aga seda ei saa väljendada nii, et ühte last armastan rohkem kui teist.

Loe veel

Ma armastan oma vanemat poega kui koopiat ideaalsest mehest ehk tema isast. Oma nooremat poega armastan aga tema naeratuse tõttu, mis sarnaneb minu enda omale. Armastan ka pisipoja vahet tema esihammaste vahel. Suurema poja puhul armastan aga tema suurt seiklus- ja uudishimu. Väiksemat armastan aga tema lähedusvajaduse pärast, kui ta poeb mulle kaissu. Armastan ka sära vanema poja silmis, millest peegeldub oluliselt suurem tarkus, kui tüüpilisele kahe-aastasele omane on. Väiksema puhul armastan aga sära tema sinistest silmades, mis räägib rõõmust maailma avastamise vastu.

Kui minu lapsed küsiksid, keda mina armastan rohkem, siis jääks see küsimus samuti vastuseta. Lihtsalt nüüd olen mina see, kellel on kaval naeratus suul ja sära silmis.

Tükk aega arvasin, et mu ema eelistab kindlasti ühte meist kolmest palju rohkem. Minu arusaam muutus aga siis, kui sain ise emaks. Nüüd saan aru, et lapsi ei saagi armastada nii, et ühte armastad rohkem ja teist vähem. Ma armastan oma lapsi erinevalt ja mõlema puhul on omad erilised jooned, mis teeb just nemad eriliseks.

Oma loo pani kirja väljaande mother.ly kaasautor

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare