Ära oota!
Tead ju küll seda seletamatut tunnet, kui emasüda – see kõige sürreaalsem asi maamunal – annab sulle märku, et midagi pole päris nii, nagu see peaks olema.
See tunne on veel nii õhkõrn ja mõõdetavate sümptomiteta, et sa veel päriselt ei usu seda. Enda mõtete, tunnete ja tegutsemise edasi lükkamine aitab pead justkui liiva all hoida ning endalgi mõnda aega uskuda, et tegelikult ei ole tegemist millegi eriskummalisega. Võib-olla tunned sa (vale)häbi selle ees, et midagi ette kujutad. Ehk kardad sa spetsialisti asjatut tülitamist. Vahest ei julge sa liigselt loota, et asi on nii, kui sulle tundub. Võib-olla tunned aga hoopis hirmu, et see just nii ongi. Sa ootad. Äkki sa kujutad seda ette, äkki see läheb mööda, äkki...
Mari tundis, et ta kuueaastane laps on kooliks valmis, kuid ühiskonda kuulates toimis oma südame vastu (loe siit). Andekuse uurija ja edendaja ütleb aga – ära lase lapsel oodata! Kadi nägi, et ta lapse kõne ei arene päris nii, kui peaks. Ometi jäi ta ootama (loe siit). Logopeed palub – ärge oodake!
Teadmine ja teadvustamine ei tee asja suuremaks.
Varem pöörduda on alati parem. Kui emasüda ei ole päris rahul, siis hea on targematelt uurida. „Mõnikord piisab ühest kohtumisest, et olukorrast aru saada ja vajalikud lahendused leida. Või siis lihtsalt mõista, et muretsemiseks ei olegi põhjust,“ ütleb pereterapeut Angela Aljas. Temagi kutsub lapsevanemaid üles mitte ootama, kui kodurahu on laste tülidest rikutud (loe siit).
Ootamisega on see tobe asi, et õige hetk tegutsemiseks võib märkamatult mööda lipsata. Või kui midagi on valesti, kipub see ajas süvenema. Lisada siia võrrandisse veel lõputud järjekorrad, mida sageli spetsialisti poole pöördumiseks peab ootama, ja näedki – mida varem anomaaliale jälile jõuad, seda kiiremini saab laps abi. Olgu selleks abiks siis parem ja mõtestatum tugi sinult endalt või teraapia ja ravi asjatundjalt. Teadmine ja teadvustamine ei tee kunagi asja suuremaks, kui see juba on. See ainult annab aega ja võimalusi.