Jõudnud koju, heitis Mihkel kohe voodisse. Varvas ei valutanud enam ja paistetus oli peaaegu kadunud. See-eest valitses peas suur segadus. Kõik mõtted olid kogunenud lärmakat koosolekut pidama. Ühed üritas naabritest üle karjuda, teised proovis hüpata kõrgemale, et nõnda suuremat tähelepanu saada, kolmandad muudkui nügisid ja trügisid, neljandad tallasid naabrite varvastel. Mihkel võttis öökapilt raamatu ja proovis lugeda – varsti selgus, et raamat oli tagurpidi ees.

Mihkel piinles terve päeva, ei söönud ega joonud, ei läinud isegi õue jalutama. Peas jätkus lärmakas koosolek, süda prõmmis ja Ave rõõmus nägu käis teda pidevalt kummitamas. Vahepeal puges Mihkel isegi voodi alla, aga Ave nägu ootas teda juba ees.

„See saab olla ainult üks väga raske haigus,“ mõtles Mihkel ja otsustas minna hommikul uuesti polikliinikusse.

Öö magas Mihkel rahutult, vähkres küljelt küljele ja nägi unes, kuidas kukkus kõigepealt porilompi, siis sügavasse auku ja seejärel veeres katuselt alla otse torkivate okstega põõsasse. Lõpuks viis tugev tuul ta kõrge mäe otsa, kust oli võimatu alla pääseda. Iga puu ja põõsa tagant piilus teda Ave suur ja rõõmus nägu. Magama jäi Mihkel alles vastu hommikut.

*

Kui Adalbert möödus doktor Ave polikliinikust, märkas ta jänes Mihklit külateel edasi-tagasi hüplemas. Adalberdi ja Mihkli vanaisad olid vennad ja elasid varem Jäneste Tornis.

Mihkel mõistis, et sugulasest ei ole pääsu, ja rääkis oma loo ära. Kuidas ta varba ära lõi, kuidas tal polikliinikus silmade eest mustaks läks ja kollased sädemed sähvima hakkasid, kuidas süda prõmmis ja rõõmus Ave nägu igale poole ilmus. Isegi voodi all ei olnud sellest pääsu. Ja kuidas ta nüüd uuesti doktor Ave juurde läheb. Tegemist on kindlasti väga raske haigusega.

Adalbert kuulas Mihkli ära ja ütles siis tõsise häälega: „Kui silmade eest läheb mustaks ja kollased sädemed hakkavad lendama ja süda veel prõmmib ka, siis see saab tähendada ainult ühte!“

Mihklil läks kurk läks kuivaks ja otsaette ilmusid higipiisad.

„M-mida siis?“ kogeles ta.

Vastamise asemel puhkes Adalbert ootamatult naerma. Vähe sellest, ta jooksis paar korda ümber Mihkli ja embas teda! „Rõõmusta poiss!“

„Ei tea, miks?“

„Sest sa oled armunud!“

Soovid minna vaatama kogupereetendust „Lotte ja kadunud jõuluvana“? 08.11-15.11 on koodiga „parimisa“ etenduse piletid Piletitasku lehel -15% soodsamad!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena
Jaga
Kommentaarid