„Ma istusin polikliinikus hulk aega, aga Ave tundis huvi üksnes minu paistes varba vastu,“ ütles Mihkel. „Ma olin tema jaoks vaid pea, käed, jalad, kõht, varbad.“

„Ave tuleb karukoopast välja meelitada, polikliinikus ei saa temast keegi jagu,“ teatas Adalbert elutargalt. „Ära muretse, jäta see minu hooleks. Sina peidad ennast ära – sinna kaskede taha –, mina kutsun Ave siia istuma ja räägin temaga juttu.“

„Mida sa Avega räägid?“

„Küll ma midagi välja mõtlen! Siis teatan, et pean korraks ära käima, ja kohe kui olen kadunud, ilmud sina, istud Ave kõrvale ja räägid ta ära!“

„Kust ma üldse tean, et talle meeldin? Võibolla tal on juba keegi.“

„Kellel? Avel või? Ära tee nalja! Tal on ainult rohupudelid!“

„Ma tahaksin ka olla rohupudel ... Ei, ma lähen parem koju!“

Mihkel tõusis, aga Adalbert sikutas ta tagasi istuma.

„Kuhugi sa ei lähe! Me ei anna alla! Istu siin, ma käin korraks ära!“

Ja juba oligi Adalbert põõsaste taha kadunud.

Mihkel tundis ennast viite erinevat moodi. Kõigepealt kartis, siis rõõmustas, kolmandaks häbenes, neljandaks tundis põnevust ja viiendaks oleks heameelega maa alla vajunud. Mihkel poleks kunagi arvanud, et armastus esimesest silmapilgust võib nii keeruline olla. Õnneks ei lasknud Adalbert tal kaua piinelda.

„Leppisin sipelgatega kokku, nad aitavad meid!“ teatas põõsast välja roniv sugulane rahulolevalt.

„Mismoodi?“ ei saanud Mihkel aru.

„Sina istud Avega pingil, mina olen põõsa taga peidus, sipelgad moodustavad rivi, üks ots on minu suu juures ja teine sinu kõrva küljes. Sipelgatelefon, mõistad? Kui on vaja, ütlen sulle ette!“

„Aga millest me räägime?“

„Tähtis on, et suu liigub, jutt tuleb ise järele. Ja kätega pead natuke vehkima, muidu mõjud muumiana. Vastu ära vaidle, naistele see ei meeldi. Ja pea meeles, et see kõik on alles soojendus. Kui te olete juba mõnda aega vestelnud, alles siis lähed armastuse juurde.“

„Äkki ta küsib midagi niisugust, millele ma ei oska vastata!“

„Siis ütled: „Jah, olen nõus!“ See on vana äraproovitud nipp, toimib alati!“ Adalbert sikutas Mihkli pingilt püsti ja lükkas kaskede poole. Kohe kui Mihkel oli puude taha kadunud, ruttas Adalbert polikliiniku trepist üles ja koputas uksele.

Soovid minna vaatama kogupereetendust „Lotte ja kadunud jõuluvana“? 08.11-15.11 on koodiga „parimisa“ etenduse piletid Piletitasku lehel -15% soodsamad!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena
Jaga
Kommentaarid