Kahe põnni samal ajal lõunaunne saamine. Võimatu? „Alustasin iga hommikut hirmuga, et varsti pean hakkama neid magama panema ja ebaõnnestun“

Kui suurem laps enam lõunaund magada ei soovi, võib see paisata pea peale ka väiksema unegraafiku ja lõpuks kogu pere elukorralduse.

Tean, kui keeruline on kahe väikelapse elu korraldada, kui üks enam magada ei taha. Meie pesamuna Arete (2) oli poole­teiseaastane ja ta vend Aaron (4) üle kolme aasta vana, kui poeg leidis, et tema ei vaja enam kodus lõunaund. Kuna tütar ilmselgelt veel vajas, proovisin sihikindlalt neid koos magama saada.

Katsusin neid uinutada laste­toas nende oma voodites, kuid mõlemad tahtsid samal ajal raamatut vaadata ja minu lähedal olla, aga mind oli ju vaid üks. Edasi pugesime minu suurde voodisse ja vaatasime seal raamatuid. Tahtsin nad uneajaks rahulikule lainele saada, kuid seda „rahulikku lainet“ ei tulnud: selle asemel hakkasid nad teineteist torkima, hüppama, nalja tegema. Püüdsin Aaroni teise tuppa saata, kuid üksi polnud ta nõus olema. Oli päevi, kus sain lõpuks ühe lastest magama, aga ka selliseid, kus ei maganud kumbki. Samas mäletan paari korda, kui pärast suurt tüli ja viha uinusid justkui solvunult mõlemad.

Nii kestis trall paar kuud, kuni Aretest sai Aaronile päris mängukamraad. Nüüd polnud lootustki neid magama saada. Aaron meelitas õe igal lõunal lastetuppa – raamat voodis loetud, hüppasid mõlemad rõõmsalt püsti ja panid jooksu. Vihastasin iga jumala päev. Proovisin nii hea kui halvaga neid unne saada