Sügava puudega tütrele Tartusse kooli rajanud ema: peame mõtlema, mis saab lastest kooli lõppedes, kui nad peavad elama sotsiaalvaldkonna toel
Karolin on rõõmust pakatav Tartu koolitüdruk, kes täidab oma pere südamed suure armastusega. Ühtlasi on Karolinil raske harvikhaigus, mis tähendab, et ta pole võimeline ei kõndima ega rääkima. Karolini ema on aga supernaine, kes ei ole lasknud olukorral end heidutada. Vastupidi – kaks aastat tagasi võttis naine kätte ja avas Tartus ise kooli, et tema tütrel ja teistel raske ja sügava puudega lastel oleks kool, mis on mõeldud just neile!
Raske diagnoosi sai Karolin vaid mõnekuuselt. „See oli mu senise elu vaieldamatult kõige kohutavam hetk. Justkui maapind kadus jalge alt ja olin vabalangemises. Mõtlesin, et see ei saa meiega juhtuda. See ei saa Karoliniga juhtuda,“ meenutas Karolini ema Monika mulle kaks aastat tagasi antud intervjuus.
Võimalikult lihtsalt selgitades diagnoositi Karolinil geneetiline arenguhäire, mille korral varem normaalselt arenenud beebil areng ühel hetkel seiskub. Tegemist on harvikhaigusega, mis kokkuvõttes tähendab rasket füüsilist ja vaimset puuet ning hooldus- ja järelevalve vajadust kogu eluks.
Kui aeg jõudis nii kaugele, et perel tuli mõelda Karolini haridusteele, jooksid Monika ja tema abikaasa Taavi omadega ummikusse. Piisavalt väikest kooli, mis arvestaks just raske ja sügava puudega lastega ning koondaks endas ka kõikvõimalikke tugiteenuseid, polnudki. Nii võttis Monika ohjad enda kätte ja võttis nõuks, maksku mis maksab, ise vastav kool luua.
Meie viimatise intervjuu ajal oli kooli avamiseni jäänud kuu aega. Tänaseks on mööda läinud kaks aastat ja Monika on valmis rääkima, kuidas nende perel ja ka koolil vahepeal läinud on.