Kuidas aru saada, kas sinu lapsel on meeleolu-, käitumis- või söömishäired
ATH, depressioon ja Aspergeri sündroom — need on kõige sagedasedmad häired lapse- ja noorukieas.
Tuntuim neist on depressioon
Seda esineb isegi päris väkestel lastel. Depressiivne meeleolu kuulub elu juurde, eriti puberteedieas. Kuid kui vanemad märkavad, et laps on nädalaid kurb ja teotahtetu, et talle ei valmista miski enam rõõmu ja et koolis läheb kõik allamäge, tuleks pöörduda laste- ja noortepsühhiaatri poole.
Depressiooni puhul on meditsiinilises mõttes tegemist aju ainevahetushäirega. Kalduvus depressioonile on ka pärilik. Vallandajaks on enamasti aga rasked sündmused elus. Väiksemate laste puhul aitab psühhoteraapia, noorukitele kirjutatakse mõnikord lisaks antidepressante.
Lastepsühhiaatri Anne Kleinbergi sõnul võib depressioon avalduda ka beebidel. "Nad võivad olla täiesti õnnetud, enamasti selle tõttu, et emadel on midagi halvasti," rääkis lastepsühhiaater. Tema sõnul näevad arstid rohkem depressiooni ikkagi kooliealistel lastel.
"On küllalt palju õnnetuid, lootusetuid algklassilapsi, selliseid, kes ei maga korralikult, on kaotanud isu, ei taha ei mängida ega õppida, taovad pead vastu seina," kirjeldas Kleinberg. "Ja kui laps on juba enese suhtes agressiivne, oma kurvameelsuses väga meeletu või väga ära vajunud, siis on antidepressant täiesti omal kohal. Mõõduka ja raske depressiooni puhul tuleb seda ravimitega ravida." Veel rohkem depressiooni on Kleinbergi sõnul aga teismeeas.
Kartushäired väljenduvad eri kujudel — foobiana, tugeva hirmuna kindlate asjade ja olukordade ees, enamasti põhjustab neid mõni traumaatiline sündmus. Lisaks tekib mõnel lapsel tugev hirm teiste inimeste ees, st sotsiaalne foobia, mis võib aeg-ajalt viia paanikahoogudeni, millega kaasneb südamekloppimine ja suur hirm. Üldise hirmuhäirega on tegemist siis, kui hirmul on elus üldiselt suur roll. Häire erineb normaalsest hirmust selle poolest, et on lapsele suureks koormaks.
Sarnaselt depressiooniga on tugeval hirmul ka neurobioloogiline komponent. Ka sümptomid on sarnased, mistõttu on seda väikestel lastel raske depressioonist eristada. Varane psühhoterapeutiline ravi on tähtis, mõnikord aitavad lisaks ka antidepressandid. Foobiate korral soovitatakse käitumisteraapiat, kus laps järkjärgult hirmu tekitava olukorraga kohaneb.
Laps ei suuda keskenduda, tema tähelepanu hajub kergesti ja neil on tihti tugev liikumisvajadus. Aga olge ettevaatlik: kaugeltki mitte iga püsimatu laps ei kannata ATH all.
Alles siis, kui õpetaja ütleb mõni nädal pärast kooliminekut, et lapsel on keskendumisraskused ja kui ka vanemad märkavad kodus, et laps ei suuda millelegi keskenduda, on mõttekas lastearsti või lastepsühhiaatri poole pöörduda.
ATH-ga laste puhul aitab käitumisteraapia. Mõnikord ka ravim, mis kompenseerib virgatsaine dopamiini puudust, mis põhjustabki ATH-d. Sealjuures peab kasutama õiget ravimit õiges annuses, mida tuleb regulaarselt kontrollida. Olulisim, mida laps vajab, on selged ja arusaadavad struktuurid ja reeglid tema igapäevaelus.
Selliste laste stardipositsioon on halb: enamasti on nad pärit sotsiaalselt nõrkadest peredest, kasvavad üles emotsionaalselt mahajäetuna, vanemad ei tule kasvatamisega toime ja on tihti alkohoolikud, tihti on oma osa ka vägivallal.
Lapsed reageerivad oma elukeskkonnale agressiivselt, reeglite ületamisega, kiusamise, vandalismi, vargustega. Kui laps abi ei saa, on väga suur oht, et hiljem saab temast õigusrikkuja.
Selliseid lapsi on raske ravida. Nad ei soovi ravi ja ei taju agressiivsena mitte ennast, vaid välismaailma. Mõnikord tuleb laps suunata noorte sotsiaaltöötaja juurde või panna ravile.
See on eelkõige murdeealiste tüdrukute probleem.
Anoreksiat põdevad tüdrukud ei söö peaaegu midagi, kaotavad kaalu, hiljem ka juukseid, samuti kaob neil menstruatsioon. Anoreksia korral ei tohiks vanemad vaadata ainult lapse välimust, vaid kehamassiindeksit ning pöörduma võimalikult varakult arsti poole. Anoreksia puhul on tegemist ka bioloogilis-geneetiliste põhjustega.
Buliimiat põdevad tüdrukud on normaalkaalus. Pärast söömishoogu oksendavad nad toidu välja. Selle häire tekkes mängib kindlasti rolli iluideaal. Samuti tundlik murdeiga.
Söömishäirete korral soovitatakse haiglaravi. Ravis on oluline osa toitumisnõustamisel ja psühhoteraapial.
Tähtis: kui tüdruku lähikondlased või sõbrad märkavad, et tüdruk ei söö või oksendab pidevalt, tuleks sellest tema vanematele rääkida. See pole kaebamine, vaid hoolivus!
Selle sündroomi all kannatavad lapsed ei suuda panna end teise inimese olukorda, ei saa teiste tunnetest aru, mõjuvad eraklikult, neil on raskusi teistega suhtlemisel, nad on tihti kohmakad, neil tekivad mõnikord erilised huvid ja neil on normaalne intelligentsus.
Häire ilmneb tihti juba lasteaias, kuid seda aetakse päris sageli ATH-ga segi. Aspergeri sündroom on tingitud geneetiliselt ja sellele puudub ravi.
Sellised lapsed vajavad koolis sageli saatjat ning peavad teraapia käigus sotsiaalseid käitumisviise ja igapäevtoiminguid harjutama.
Tüüpiline sümptom on tegevuste ja/või mõtete pidev kordamine.
Sundhäirete põhjus ei ole päris selge, kuid arvatakse, et geneetikal on oluline roll. Selle väljakujunemist soodustab nii väga autoritaarne kui ka ülehoolitsev kasvatusstiil.
Sundhäire võib tekkida ka lühiajaliselt, näiteks kui laps tahab kaisuloomi alati kindlasse järjekorda panna. Sellisel juhul pole muretsemiseks põhjust. Kui sellised „rituaalid” aga täienevad, püsivad kuid ja mõjuvad lapsele koormavalt, on vajalik nõustamine või ravi.
Oluline on alustada käitumisteraapiaga võimalikult kiiresti, sest muidu võib sundkäitumine kiiresti krooniliseks muutuda.
