Kuid rasedusega kaasnes ka mitmeid positiivseid momente. Esiteks, ei olnud enam mina perekonna kõige suurema kõhuga. Mina pole kunagi palunud Esileedil enda paelu siduda, kuid tema kingarihmade kinnipanek sai mingil hetkel minu ülesandeks.

Teine positiivne asi, mis rasedusega kaasnes, oli Esileedi üleöö tekkinud suurepärane huumorisoon. Ma ise järeldan, et see oli sellest, et ta kõhus oli kasvamas minu väikene koopia, sest kuidas teisiti seletada fenomeni, et Esileedi oli üle öö õppinud nalja viskama. Kahtlane on vaid see, et nüüd, kui noorsand sündinud on, sähvatab Esileedi ikka aeg-ajalt mõne hea naljaga, hoolimata sellest, et ta enam rase ei ole.

Kuid uus üheksa kuud, mis algas selle aasta 17 jaanuaril, on olnud imeline. Ma kuulen ikka, et mehed on kodusest elust beebi ja naisega nii väsinud, et otsivad väiksematki ettekäänet, et kodust sõprade juurde põgeneda. Mul on vastupidi — alati on nii suured süümekad, kui ma pean kodust olema eemal kauem, kui paar tundi. Mitte, et ma oleks mingi suurepärane isa, kes tahab lapse ja naisega hirmus palju aega koos veeta, vaid noorsand ja Esileedi on ise nii toredad, et mulle meeldib nende seltskond.

Muide, sarnaselt Esileedile, oli ka noorsand esimestel kuudel suur öökija ja oksendaja. Ka sel puhul lohutati, et vaevalt see kauem, kui kolm kuud kestab. Sai täis kolm kuud, neli kuud, viis kuud. Kaua võib? Ja siis äkki lõppes see pidev piima raiskamine ära ja oligi kõik. Kui ta algul oksendas umbes kümme korda päevas, siis nüüd tuleb tal piim üles ehk korra-paar nädala jooksul.

Sarnaselt rasedusega, kui Esileedi ei saanud väga palju magada, sest selg valutas ja igasugune voodis pööramine oli tema jaoks suur pingutus ning rääkimata öisest iiveldusest, mis ta igal ööl mitmeid kordi tualetti jooksutas, ei saa Esileedi ka nüüd väga hästi magada. Tegelikult Esileedi saaks, aga noorsand nõuab valjuhäälset keskmiselt iga kahe tunni tagant enda kõhutäidet. Usun, et suur osa öisest söömisest on sissetallatud harjumus, sest vaevalt tal päriselt igal ööl 3-4 korda kõht tühjaks läheb. Mõtlen juba murega, kui me teda võõrutama hakkame. Mind ei hirmutagi sedavõrd see nutt, mis sellega kaasneda võib, vaid see, et kui hetkel on mul ettekääne, et ma ei pea tõusma, sest minu rinnast pole öösel kasu, siis võõrutades rinnast, kaob mult see õigustus.

Kuid jättes kõrvale kõik see kurnav ja harjunud elurütmi muutev uudsus, mis lastega kaasneb, on lapse tulek olnud midagi suurepärast. Üheksa kuud on minu igapäevaseks ülesandeks noorsandilt naeratuse välja meelitamine ja õnneks tal tuleb see kergelt. Kui ta just ei uuri seina küljest lahti kangutatud ääreliistu, või ei ürita selili mähet vahetades igal juhul kõhuli keerata, siis ta enamjaolt naeratab ja on rõõmsa olemisega.

Lõpetuseks räägin väikesest neljapäeval juhtunud äpardusest. Ärkasime üles, laulsime noorsandile sünnipäevalaulu. Kaunistasime valmistatud kohupiimakoogi üheksa küünlaga. Kiitsime terve päeva, kuidas ta pingutab pidevalt, et õppida uusi asju, tema uudishimu ja rõõmsat meelt. Kuid kella kuue ajal õhtul, oli juba natuke kahtlane tunne, et mitte keegi ei ole meile lapse sünnipäevaks õnne soovinud. Ok, ma mõistan täielikult, et meie sõbrad ei mäleta seda päeva (ma ei tea ühegi sõbra lapse sünnipäeva peale ühe, mis on esimene juuli, sest tema oli meie seltskonna esimene laps), aga meie vanemad? Miks ei ole keegi vanavanematest õnne soovinud? Kõik eelmised kuud on nad seda meeles pidanud. Lohutasime siis, et tegelikult see igakuine sünnipäev, ei ole ju päris tähtpäev. See on siiski vanemate endi vasikavaimustuse leevendamiseks. Kuid õhtul helistas Esileedi ema, kes ei soovinud ka telefonis õnne ja Esileedi siis vihjaski, et meil on täna sünnipäev. „Mis sünnipäev?” Küsis ämm. „Täna on kuueteistkümnes. Poisi sünnipäev on homme!” . Vaikus.  Alles nüüd saime me saime aru, miks keegi meid meeles pidanud pole. Aga mis seals ikka, saabki kaks hommikut järjest sünnipäevalaulu laulda.

Henry teine blogi räägib tema teekonnast tervislikkuse poole http://amidahenryteeb.eu