Lapse viha on kaitse sügavamate tunnete eest nagu hirm, solvumine, pettumus
Kui vanemad aitavad lastel tunda end küllalt turvaliselt, et väljendada oma viha ja uurida selle all peituvaid tundeid, saavad nad vihast üha paremini üle ja nad oskavad edaspidi ka oma probleeme lahendada.
Laura Markhami raamat ”Rahumeelne lapsevanem, rõõmsad lapsed” tutvustab lapsevanematele täiesti uut lähenemisviisi, mis puudutab vastutustundlike, võimekate ja rõõmsameelsete laste kasvatamist.
Need mõneti ebatavalisena tunduvad nõuanded aitavad vanematel paremini mõista oma emotsioone ja neid ühtlasi ka valitseda. Tänu sellele õnnestub neil seada lastele normaalsed piirid, tunda empaatiat ja väljenduda selgelt — ning tulemuseks on hästi kasvatatud lapsed. Just lapse negatiivsete emotsioonidega toimetulek on vanematele raske. Siit mõned raamatust pärit nõuanded:
Kuidas mõista lapse viha?
Üks olulisemaid sõnumeid, mis me saame lastele emotsioonide kohta edastada, on see, et viha on levinud inimlik tunne, mida saab juhtida ja kontrollida. Kuidas seda teha? Laste viha tunnistades ja sellele reageerides, mitte seda ignoreerides või teda selle eest karistades. Kui lapsed hakkavad mõistma, et nende viha nähakse ja sellele reageeritakse, siis suudavad nad seda rahulikumalt väljendada ning neil pole vajadust agressiivseks muutuda. Kuid need lapsed, kes saavad sõnumi, et viha on vastuvõetamatu, üritavad seda maha suruda, mis tähendab seda, et vihatunded lähevad maa alla ja plahvatavad alateadvusest reguleerimata kujul välja. Meie suhtumine lapse vihasse võib seega aidata tal õppida viha juhtima või suunata teda agressiivse käitumise poole.
Raevuhoos jääb see küll tavaliselt märkamatuks, aga viha on tegelikult kaitse selliste sügavamate tunnete eest nagu hirm, solvumine, pettumus või mõni muu valu. Kui need tunded on liiga laastavad, plahvatame automaatselt, et mitte valu tunda. Me mobiliseerime end arvatava ohu vastu rünnakuga, teades instinktiivselt, et parim kaitse on rünnak. Vahel on rünnak õigustatud, kuid üksnes siis, kui ka oht on tõeline. Lapsed on sageli vihased sellepärast, et nad tunnevad end nii kaitsetuna — reelina pole tegelikult tõelist ohtu. Enamasti tahavad lapsed vihasena rünnata väikevenda (kes lõhkus nende kalli mänguasja ära), vanemaid (kes neid „ebaõiglaselt” karistasid), õpetajat (kes pani nad piinlikku olukorda) või kiusajat mänguplatsil (kes neid hirmutas).
Teie saate last tema vihas aidata, pidades meeles, et vihane laps näitab teile, et ta tunneb sisimas valu ja hirmu ning tal puudub side. Teie ülesanne on tunnistada nii viha kui selle all peituvaid emotsioone. Kui lapsel avaneb võimalus tunda neid tundeid, mida ta on vältinud, siis ei vaja ta enam viha enda kaitsena ning see lahtub.
Kui lapsed elavad kodus, kus viha käsitletakse tervel moel, õpivad nad reeglina viha konstruktiivselt juhtima. See tähendab:
➢ Agressiivsete impulsside kontrollimine. Kui me aktsepteerime lapse viha ja jääme rahulikuks, kujunevad lapse ajus välja õiged närvirajad ja ta omandab niisugused emotsionaalsed oskused, et ta suudab maha rahuneda, tegemata endale, teistele ja asjadele viga. Selleks ajaks, kui lapsed jõuavad lasteaiaikka, peaks nad taluma adrenaliini ja teiste „võitluskemikaalide” sööstu organismis, ilma et nad selle peale endast välja läheks või kedagi klohmida hakkaks.
➢ Teiste, palju ähvardavamate tunnete tunnistamine viha all. Kui laps on võimeline läbi elama kurbust katki läinud kalli asja pärast; solvumist sellepärast, et ema oli ebaõiglane; häbi sellepärast, et ta ei osanud tunnis õiget vastust öelda, või hirmu sellepärast, et klassikaaslane teda ähvardas, siis on ta võimeline edasi minema. Ta ei vaja enam viha, et ennast nende tunnete eest kaitsta, ning seega saab see lahtuda.
➢ Konstruktiivne probleemide lahendamine. Eesmärk on see, et laps kasutaks viha tõukena muuta asju, kui vaja, nii et see situatsioon ei korduks. See võib tähendada seda, et tuleb oma kallid asjad väikevenna käeulatusest kaugemale tõsta või paluda vanematelt abi, et kiusliku lasteaiakaaslasega toime tulla. Ühtlasi võib see tähendada, et ta tunnistab oma osa probleemis, nii et ta otsustab edaspidi paremini vanemate reegleid järgida või ennast tundideks ette valmistada.
Loomulikult läheb selliste oskuste omandamiseks vaja seda, et vanemad juhendaksid last aastate kaupa. Kuid selleks ajaks, kui laps saab kuueaastaseks, peaks tema aju olema arenenud nii kaugele, et mõtlemiskeskused suudavad alamatest ajukeskmetest saadetavad häiresignaalid summutada.
AUTORIST
Dr. Laura Markham kirjutab veebilehe AhaParenting.com peatoimetajana lapsevanematele teemadel, mis hõlmavad perioodi lapse sünnist kuni teismeeani. Laura Markhamil on Columbia ülikooli filosoofiadoktori kraad kliinilise psühholoogia alal ja ta on nõustanud paljusid peresid. Kahe lapse emana (ja üheksa lapse tädina) seisab ta nii laste kui nende vanemate huvide eest. Dr. Markham on kirjutanud veebilehtedele, mis jagavad lapsevanematele näpunäiteid, sadu artikleid laste kasvatamisest ning on ekspert Mothering.com ja Pregnancy.org veebilehtede juures.
