Ema rasedusaegne stress mõjutab tulevikus lapse arengut väga üllataval moel
Austraalia Notre Dame’i ülikooli teadlased avastasid koostöös Telethoni laste tervise uuringute instituudiga, et rasedate stress võib mõjutada lapse kirja-, viske- ja jooksuoskust.
Uurimustöö ajal jälgiti raseduse ajal 2900 tulevast ema, kellele esitati 18. ja 34. rasedusnädalal küsimusi rasedusaegsete stressirohkete sündmuste kohta, sealhulgas finantsraskused, lähedaste või sõprade surm, lahkuminek või lahutus, abieluprobleemid või rasedusega seotud komplikatsioonid.
Hiljem (10, 14, ja 17 aasta vanuselt) uuriti nende laste motoorset arengut ja koordinatsiooni, mis määravad selle, kuidas laps kirjutab, jookseb ja viskab. Katse käigus kontrolliti käte tugevust, kaugele hüppamist, joont mööda kannalt varbale astumist ja ühel jalal seismist. Muude hindamiste käigus vaadeldi ka laste oskust helmeid karpi tõsta, helmeid tee peale laotada ja sõrmega kümne sekundi jooksul koputada.
Raseduse ajal stressirikkamaid sündmusi kogenud emadel sündisid lapsed, kelle motoorsed võimed ei olnud nii hästi arenenud kui teistel. Raseduse hilisemas etapis kogetud stressitekitavatel sündmustel oli lapse motoorsetele oskustele negatiivsem mõju kui varases raseduse staadiumis kogetul.
Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni arvates hindavad naised võrreldes meestega neid mõjutavat stressi palju suuremaks. Peaaegu pool küsitletutest ütles, et nende stressitase on viimase viie aastaga suurenenud. Naistel oli ka rohkem füüsilisi ja emotsionaalseid sümptomeid, nagu peavalu, kõhuhädad või seedehäired ja nututunne.
Peamine põhjus, miks naised võivad meestest enam stressi kogeda, on organismi hormoonisisalduse suurem kõikumine. Raseduse ajal toimuvad naise organismis äärmuslikud hormonaalsed muutused, mis tugevdavad vajadust stressivaba elu järele.
