Kui enam ei jaksa — soovitused, mis aitavad taas mõnuga elada

Sul on armas pere ja tore töö. Kõik oleks justkui hästi, ent viimasel ajal on sinu tööpäevad veninud aina pikemaks, sageli teed tööd ka kodus ning aina keerulisem on ka vabal ajal end välja lülitada tööalastest mõtetest. Pere või sõpradega koosolemine, hobid ja muud huvid on hakanud kõrvale jääma, sest sul on vaja tööasju teha. Lähedased teevad sulle seetõttu etteheiteid, sina tunned vaheldumisi süütunnet, abitust, ebaõiglust, mõistmatust ja väsimust. Samas muretsed oma tervise pärast, mis siit ja sealt aeg-ajalt tunda annab, tihedamini, kui peaks.

Kas tuleb tuttav ette? Kui jah, siis võiks ehk korraks aja maha võtta ja mõned olulised küsimused enda jaoks läbi mõtelda.

Kes ma olen ja kuhu ma lähen?

Vahel on vaja oma prioriteedid üle vaadata, enda jaoks uuesti sõnastada ja sellest lähtudes eesmärke seada. Mis või kes on minu jaoks praegusel eluperioodil tõeliselt oluline? Millised on minu kõige olulisemad väärtused? Mis on tähtsam — kas korras tuba või koosveedetud aeg? Kas asjad või inimesed? Kus ma tahan olla näiteks 10 aasta pärast? Milliseid suhteid ma tahan oma lähedastega? Kas minu praegune elustiil toetab seda, mida väärtustan? Mida ma peaksin tegema teisiti, et mu elu oleks rahuldustpakkuvam? See võib olla mõnikord valus peeglisse vaatamine, ent vajalik selleks, et soovitud suunas edasi liikuda. Siinjuures on oluline teha teadlikke valikuid ja otsuseid ning nende järgi ka tegutseda, mitte jääda ootama, et ehk läheb iseenesest midagi paremuse poole. Iseenesest kasvab ainult umbrohi.

Miks ma seda teen?

Jah, muidugi, elus võib olla perioode, kus tööle pühendumine on esikohal ja see on teadlik valik. Mõnikord võib aga liigne töötamine olla vahend näiteks selleks, et mitte tegeleda oma isikliku elu probleemidega. Töö võib ja peabki pakkuma vaheldust, ent see ei tohiks olla põgenemistee. Kui märkad, et töö kõrval pole eriti midagi, mis pakuks rõõmu ja rahulolu, siis peaks endale ausalt otsa vaatama ja küsima, mis tegelikult toimub?

Kas ma olen kohal?

„Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal,“ ütleb Eesti vanasõna. Kõige muu kõrval on siin ka see sõnum, et kui sa midagi teed, siis tee seda täie pühendumisega. Ent sageli kurdavad inimesed, et tööl olles mõtlevad nad kodustele probleemidele ning kodus muretsevad tööasjade pärast. Nad on oma mõtetega pidevalt mujal ja ei suuda pühenduda sellele, mida teevad ega nautida hetke — ei tööl ega kodus. Tõelised kohtumised jäävad olemata, elu on justkui poolik ja samas kohutavalt väsitav. Kuidas olla selles hetkes siin ja praegu, lülitada end välja muust ja tunda kohalolemise võlu — see on õppimise koht. Ka see, kuidas olla kodus oma perega koos nii, et igaüks ei vaataks oma ekraani, vaid nii, et tõesti toimuks kohtumine inimese ja inimese, hinge ja hinge, südame ja südame vahel. Selle jaoks ei ole vaja pikki tunde, piisaks sellest, kui igas päevas oleksid kasvõi mõned sellised hetked.

Kellega ma olen?

Vanemaharidusele pööratakse aina enam tähelepanu ning pea iga lapsevanem teab, kui oluline on töö kõrvalt leida aega lastega koosolemiseks. Selle nimel pingutatakse ja kõigi raskuste kiuste üritatakse seda ka teha, sest lapsed on ju ainult korra elus väikesed. Ent sealjuures on vaja hoida meeles seda, et sama oluline, kui aeg lastele, on ka aeg oma abikaasale ja aeg iseendale.

Mehe ja naise vaheline suhe on pere tugevus ning sellele tuleb teadlikult tähelepanu pöörata ja aega planeerida. Ka lapsed saavad oma turvalisuse sellest, kui vanemate vahel on toimiv ja lähedane paarisuhe. Millal te viimati päris kahekesi aega veetsite ja midagi toredat tegite? Kui sellele küsimusele vastuse leidmine võtab aega, siis ei saa jääda lootma spontaansusele, vaid tuleb võtta kalender ette ja „kohtingu“ aeg sinna kirja panna.

Samamoodi peaks planeerima ka aega iseendale ja hoolitsema oma „tassi“ täitmise eest — on see siis trenn, kuum vann, hea raamat, õhtu sõpradega väljas vmt.

Mis siis saab, kui…?

Inimene on harjunud elama ja mõtlema teatud viisil. Ehk võiks esitada endale mõned väljakutsed ja mõelda, mis siis saab, kui teha asju teisiti kui varem? Mis siis saab, kui ma ütlen „ei“? Mis siis saab, kui ma võtan puhkust? Mis siis saab, kui ma vahetan tööd? Sageli avastavad inimesed, et tegelikult ei juhtugi lõpuks midagi kohutavat ning elu võib saada sootuks uue mõõtme.

Aga mis siis saab, kui ma jätkan samamoodi? Mis siis saab minust endast, minu paarisuhtest, minu lastest ja seejärel minu tööst? Mõtle ka see mõte lõpuni…

Kuidas hinnata, kui hea on sinu paarisuhe, vaata SIIT!

Millal ma seda kõike jõuan?

Oskuslik ajaplaneerimine on siin suureks abiks. Mis on kõige olulisem, mis vähem tähtis? Sea asjad tähtsuse järjekorda, pane kirja, tegele ühe asjaga korraga, unusta rööprähklemine ja planeeri kindlasti aega ka puhkehetkede jaoks. Elus peab olema aega ka selleks, et lihtsalt olla.

Karmen Maikalu, Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja, psühholoog-pereterapeut