Rinnapiimalt tavatoidule

Lisatoidu pakkumine ja maitsemeelte arendamine ei tohiks olla tüütu ja rutiinne igapäevatoiming, vaid rõõmus ja seiklusterohke teekond. Et menüü üksikute lemmiktoitude näol üksluiseks ei jääks, tuleks seda uute maitsetega mõne aja tagant jälle rikastada.

Toitumisspetsialist ning raamatu “Toidu mõju lapse ajule, arengule ja käitumisele” kaasautor Madleen Simson kirjutab sellest, et imiku esimesed kontaktid maailmaga toimuvad suures osas tänu toidule ja maitsemeelele, mistõttu mängib väikelapse menüü mitmekesine laiendamine lapse arengus väga olulist rolli.

Lapse menüü laiendamine peaks toimuma tasapisi ja ajal, mil ta saab veel rinnapiima. Alustada tuleb mahedamate maitsetega ehk esimesena võiks lapsele pakkuda (suvi)kõrvitsat, lillkapsast, porgandit ja muid tervislikke köögivilju. Samm-sammu haaval tasub menüüsse lisada riisi, tatart, hirssi ning seejärel mahedat liha ning puuvilju ja marju.

1-1,5-aastase lapse toit peaks sisaldama süsivesikuid, valke, rasvu, mineraalaineid, vitamiine ja antioksüdante ehk taimseid ühendeid, mis on vajalikud immuun- ja närvisüsteemi normaalsele arengule. Selles eas tuleks vastavalt lapse valmisolekule ja hammaste arvule hakata toitu pakkuma ka tükkidena. Mõni pere eelistab lapsele pakkuda nn näputoitu. Mõlemal toidu pakkumise viisil, nii püreel kui tükeldatud toidul, on omad eelised. Samuti võib neid kahte omavahel kombineerida, pakkudes näiteks põhitoiduks kartuli-liha püreed ja kõrvale hautatud suvikõrvitsa- või porgandikange. Näputoiduks sobivad suurepäraselt ka pehmemate puuviljade nagu banaani-, mango- või pirniviilud.

Oluline on vanemate eeskuju ja ühises lauas ning rõõmsas õhkkonnas söömine. Väikelapse toitu saab vastavalt vajadusele täiskasvanute omast veidi kohandada, kuid tasub meeles pidada, et praetud toit pole lapsele sobilik. Ühiselt võib nautida ka täisteratooteid, sest kui laps harjub ära pehme ja suhteliselt maitsetu valge nisujahu toodetega, on väga raske teda hiljem täisteratooteid sööma meelitada.

Lisaks juur- ja aedviljade toidu sisse “peitmisele”, on oluline neid pakkuda lihtsalt tükkidena, kas toorelt või aurutatult, et laps harjuks nende maitse, tekstuuri ja värviga. Puuviljatükke võib puust varrastesse pista, teha neist erinevaid puuviljasalateid või kombineerida marjade ja kuivatatud puuviljadega. Banaaniga saab magustada küpsetisi, jättes niiviisi muna ja suhkur hoopis välja.

Aedvilju saab lisaks püreedele lisada küpsetistesse, erinevatesse vormiroogadesse, tatra- või makaronitoitudesse ja kastmetesse. Sageli ei saa laps süües arugi, et mõnes toidus on aedviljad. Eriti siis, kui lisada küpsetisse suvikõrvitsa-tatrajahu või valmistada maitsvat porgandi-kookoshelbekooki. Samuti tasub meeles pidada, et aedviljad ei ole pelgalt kartul, porgand, peet ja kapsas, vaid ka näiteks pastinaak, kõrvits, bataat, porrulauk, spargelkapsas, lehtpeet ja lehtkapsas.

Üldiselt peaks lapse menüü olema maitsev, värviline, sobilikult valmistatud ning sisaldama kõiki olulisi vitamiine ja mineraalaineid ning vajalikus koguses süsivesikuid, valke, rasvu ja kiudaineid. Kui laps tarbib erinevas valikus värvilisi puu- ja köögivilju, siis saab ta nendest ka antioksüdante ja rohkelt fütotoitaineid, mis on tähtsad lapse kasvamisele ja harmoonilisele arengule.

Lapse harjutamine tahke toidu ja uute maitsetega on väga oluline ning siinjuures on soovituslik erinevate maitsete, tekstuuride ja kombinatsioonidega “mängida”. Selle protsessi parimaks abimeheks on lusikas ehk harjumuspärastest lutipudelitest ja tuubidest on tark antud arenguetapil loobuda. Nii on lapse toidusedelisse võimalik samm-sammu haaval lisada aina keerulisemaid maitsekooslusi, segades omavahel nii püreesid kui köögivilja-puuvilja tükke.