Elagu need noored, kes pole nõus sellise karjaeluga

Viimasel ajal on palju kõneletud eesti noorte masendusest, depressioonist ja hingevalust. Lubage mul väita, et mina näen selles head. Sest see näitab eesti noorte tervemõistuslikkust. Sest miks peaks üks normaalne noor inimene heameelt tundma tolatsemise üle, mida massikultuurina meile peale surutakse, ja miks peaks tahtma ta sellesse sulanduda?

Kusjuures noortele ei suruta seda peale mitte vaid nö tänavalt, vaid ka koduseinte vahel, lihtsalt tarbides seda, mida ühiskond pakub. Paljudegi meelest pole laps ikka õige tänapäevalaps, kui ta juba viieselt mingi „doll“ ei ole või teabkes macho nägudetegija. Seda ikka selleks, et tulevikus edukam olla.
Me valetame lastele, et nii just ongi tore. Ja et nii peabki olema. Et kaugenegem enestest, et olla keegi nõutud teine! Me naerame kaasa nõmedatele koguperesaadetele, ärapanemistele, jne, ja sealjuures teeme näo, et see on kvaliteetaeg, mida oma pere seltsis veeta. Tegelikult õpetame lastele nende endi väärikat pärisolekut eirama. Päristunnetustest mitte kõnelema, pärismõtteid mitte avaldama. Ja see on väga vale. Ja on väga hea, et noored selle vastu protesti tunnevad. Et kirjutavad seinale, et „elu on valus“. Jah. Selline elu ongi valus, tõesti.

Eesti tahab olla ja käituda nagu mingi suurriik, nagu oleksime kah suurrahvas. Võtame kombed ja tavad neilt üle. Oma koolid laiendame ebamõistlikult suurteks, kaotades sellega laste usalduse üleüldse individuaalsuse kui sellise vastu. Oma külad, vallad kaotame. Ehitame tõmbekeskuseid, jne. Iga asi, iga koht, iga paik olgu nagu mingi suurfarm, äri- ja inimlaut, tootmine. Et näha natukenegi tahedamat perspektiivi väiksel Eestil, seda meie suured poliitikud ei näe. Kahjuks. Sest Eesti suurus oma rahva jaoks oleks just tema väiksuses ja seda hoida ja inimestel mitte lasta kodutunnet kaotada.

Elagu need noored, kes pole nõus sellise karjaeluga, nagu meil targadki inimesed kipuvad õigeks propageerima. Jääb loota, et need noored tulevikus midagi tõsist ette võtavad ja taas inimlikkuse õilsamad väärtused esile aitavad tuua. Kusjuures. Üks lugu veel. Kunagi oli mul üks tuttav, kes väitis, et kõik inimesed on värdjad. See mõte tegi väga haiget. Ei tahtnud kuidagi sellega nõustuda, sest ma ikka usun mingisse ilusasse üliinimlikkusesse, milleks on võimalik oma elu jooksul vähemalt kasvõi ise tõusta, hoolimata, et paljutki siin maailmas ka igal ajastul taunitavat on toimunud. Küsisin siis ühelt psühhoterapeudilt, et mis ta arvab, et üks mu tuttav ütleb, et kõik inimesed on värdjad. Tema selle peale: „Aga kõik ongi ju värdjad!“

Tahaksin väga loota, et mitte sellised psühhoterapeudid nüüd kainelt mõtlevaid noori ravima ei kipuks. Eks kõige kiirem viis on antidepressandid neile peale keerata, kuid tegelikult peaks hoopis ühiskond end ravima. Andke andeks, aga need noored tõesti ei taha kaasa teha seda ülepumbatud maailma. Usun, et see on peamine probleem.