Isa blogi: Mul on hea meel tõdeda, et kõik kolm on minu lapsed
Mis tema inglikestega juhtumas, et muidu nii ontlikud ja rahulikud lapsed käivad salakavala naeratusega mööda elamist ringi ja otsivad pahandusi? Kas nad nüüd just teadlikult pahandusi otsivad, aga neil on täeisti selge, mis tegevus lõpeb Esileedi närvivapustusega ja mis tegevus ei saa mingit reaktsiooni ning loomulikult valivad nad esimese variandi. Tegelikult ei ole lastega midagi hullu juhtumas, nad on lihtsalt „minustumas”. Ma tean muidugi seda ka, et tegelikult pole asi minus, vaid kõik lapsed katsetavad piire, aga lihtsalt mina teen seda siiamaani.
Ega ma muidu ka mingeid krutskeid ja pahandusi ei teeks, kui need reaktsioone ei saaks. Nende eesmärk ongi inimestele kas šokeeritud või naerune nägu esile kutsuda. Šokeerimine on alati lihtsam. Näiteks paar päeva tagasi käis meil külas Esileedi sünnitoetaja, kes on hästi spirituaalne ja positiivne inimene ning eeldab alati inimestest parimat. Ta küll tunneb mind hästi, aga kui inimesed ei ole meil pikalt külas käinud, siis nad unustavad mu huumorisoone ära. Esileedi täditütar istub meil külas olles alati näoga Esileedi suunas, et vaadata ta näo reaktsioone, et aru saada, kas ma räägin tõsiselt või mitte. Igal juhul mürasin mina samal ajal Noorsandiga diivani peal, kui nemad meie selja taga kohvitasid. Kui nad olid just jõudnud mingite tähtsamate lastekasvatusteemadeni, teatasin ma kõval häälel, et kõik, aitab, kuna Noorsand ei kuula sõna, siis ma viin ta „paha poisi kappi!” Sünnitoetaja oleks endale napilt kohvi kurku tõmmanud, kui ta ehmunult õhku ahmima hakkas, et issand, sellist asja ei tohi olla. Paanikas vaatas ta Esileedi suunas, kes juba silmi pööritas, et kuidas ta sai nii ilmselge udujutu õnge minna. Sel päeval ei usutud enam midagi, mida ma rääkisin.
Ka ei maksa minu juures eriti suure suuga haigutada, sest kui suu lahti tuleb ja sa kätt ette ei pane, on hetke pärast minu sõrm sinu suus. Esileedi peab seda minu kõige lollimaks harjumuseks, et ma ei lase teisel tunda kõige mõnusamat tunnet maailmas — ringutamine ja samal ajal avalalt haigutamine. Mäletan ükskord Iirimaal elades, kui ma hommikul uniselt bussis kõrval haigutajale sõrme suhu pistes taipasin, et see ehmunud näoga vanamees on ju täiesti võõras inimene ja ma nägin teda esimest korda kaks minutit tagasi, kui ta mu kõrvale bussis istus. See oli väga pikk 10 minutit, mis ma seal bussis veel punase näoga loksuma pidin. Järgmised pool aastat käisin ma igaks juhuks tööl jala, et vältida ebamugavat taaskohtumist.
See komme pole mul alati küljes olnud, vaid üks mu sõbranna tegi seda pidevalt ja see häiris mind tohutult ja enne kui ma arugi sain, tegin mina sama. Tervitaks siinkohal Marjet. Ka lapsed ei saa meie peres rahulikult haigutada, kui mina ligiduses jõlgun. Küll aga on mu lapsed taibukamad ja Noorsand näiteks oskab juba haigutamist imiteerida, sest ta teab, et sekundi pärast rändab mu sõrm ta suhu, kuhu tema siis oma hambad surub. See saab alati minu poolt oigamise näol reaktsiooni. Tavaliselt on kohe kõrval ka Vennas ja Piiga, kes Noorsandi imelisi tehnikaid kõrvalt õpivad ja paistab, et pikka pidu mul enam pole.
Piiga on Noorsandi pealt selgeks saanud, kuidas end ära peita. Õnneks on tema fantaasia piisavalt väike, et 99-l korral sajast peidab ta end mängutoa kappi ja ühel korral seisab ruloo taha, unustades, et see katab ära vaid ta näo. Itsitades seisab ta seal siis kaelast alla poole nähtavuses ja ma ei tohi teda ka kohe leida, sest Esileedi sunnib mind teda mitu minutit otsima. Kohe näha, et palgatöötaja — ei mingit efektiivsust ja töö tegemine on tähtsam kui tulemus. Mina mõtlen nagu ettevõtja — näe, leidsin, korras.
Kõige suurem katsetaja on aga Vennas. Ta on nii kannatlik oma keelatud tegevustega ja ootab rahulikult momenti, et meie pilgud oleks hetkeks mujal, et ta siis sentimeetri pahandusele lähemale liikuda saaks. Ta teab selgelt, kus on meie kodus keelatud tsoonid ja mida ta teha ei tohi. Üks neist kohtadest on teleritagune juhtmete rägastik, mis on aga just tema lemmikkohaks saanud, sest nii kui ta oma varba seal maha paneb, on kõrgendatud häälega ema või isa sinna tormamas. Kuna ta teab, et ta ei tohi ka nugade sahtli kallale minna, siis just sealt võib teda leida, kui tuba kahtlaselt vaikne on. See tekitabki mul tunde, et kes idioot (loe:geenius) tuli selle peale, et panna igasse müügikohta suured sildid, et alla 18 aastastele suitsetamine keelatud? Psühholoogia parimal kujul. Kui sa tahad, et laps midagi hirmsasti tahaks, siis ütle talle, et see on talle keelatud. Mida rohkem sa keelad, seda ihaldusväärsemaks see saab.
Igal juhul on meil hullumeelsed ajad, kus Esileedi ei pea kannatama ainult minu lamedaid nalju, vaid kolm tegelast on veel, kes teda kogu aeg valvel hoiavad. Ainus, mis teda elusana veel hoiab on vist usk, et lasped kasvavad sellest välja. Aga näe, mina ei kasvanud. Ma loodan, et lapsed ka ei kasva. Aga sellest, mida nemad ja meie iga päev kokku keerame, räägime ka meie Facebooki lehel a mida henry teeb.
