Naise emotsioonidel on vägagi reaalne mõju lapse heaolule
Mõistuse ja keha ühendus on erakordselt oluline. Ämmaemanduse mudel näeb rasedust ja sünnitust loomupäraselt tervislike protsessidena ning iga ema ja last lahutamatu üksusena. Ämmaemanduse mudelit tutvustatab Ameerika ämmaemanda Ina May Gaskin oma raamatus “Loomuliku sünnituse teejuht”.
Kui emotsionaalsed vajadused on rahuldatud, on laps vähem ohus. Reaalsuses ei ole lapsel muud valikut, kui tunda sama, mida ta emagi. Ämmaemandusemudeli korral kipuvad sünnieelsed visiidid olema palju pikemad kui meditsiinimudeli sünnieelsed visiidid, võimaldades vastata rohkematele küsimustele. Ämmaemanduse hooldusmudeli korral mõistetakse, et korralik toitumine on parim viis enamiku raseduse komplikatsioonide ennetamiseks. See rõhutab, kui olulised on sünnituse ajal ümbritsevad inimesed ja julgustamine, mis aitavad vähendada tehnoloogia abiga sünnitusprotsessi sekkumist. See ei suru füsioloogilistele protsessidele peale meelevaldseid ajalimiite.
Mitmed teadusuuringud näitavad, et ämmaemanduse hooldusmudelikasutamise korral sünnitab 85-95 protsenti tervetest naistest ohutult ilma kirurgia või abivahenditeta, nagu näiteks tangid või vaakum. Ämmaemanduse mudelis välditakse meditsiinilist sekkumist, välja arvatud olukordades, kus see on tõesti vajalik. Sünnitusel on omad rütmid, seega ei eeldata, et see jõuab range ajalimiidi sees lõpule. Sünnitus võib alata ja seejärel lõppeda, kiireneda või aeglustuda ja siiski normaalne olla. Sünnitav naine võib selle mudeli korral vabalt ringi liikuda, juua, süüa ja oma partneriga seksuaalselt vallatleda (kui see sünnitust kõige paremini stimuleerib). Kõik need tegevused aitavad sünnitusel edasi liikuda. Ka ämmaemanduse hooldusmudel tunnistab mõistagi, et mõnikord on meditsiiniline sekkumine hädavajalik ja neil juhtudel tuleks seda rakendada. Samas väidab see ka, et meditsiiniline sekkumine võib olla kahjulik, kui seda kasutatakse pelgalt mugavuse või kasusaamise eesmärgil.
Ämmaemanduse hooldusmudel põhineb tõsiasjal, et rasedus ja sünnitus on tavapärased elusündmused. Ämmaemanduse hooldusmudeli raamesse kuulub: ema füüsilise, psühholoogilise ja sotsiaalse heaolu jälgimine kogu raseduse tsükli vältel; emale individuaalsete teadmiste, nõustamise ja sünnieelse hoolduse pakkumine; pidev praktiline abi sünnituse ajal ja sünnitusjärgne tugi; tehnoloogiliste sekkumiste minimeerimine; naistearsti tähelepanu vajavate naiste tuvastamine ja nende edasisuunamine. On tõestatud, et selle naisekeskse mudeli rakendamine vähendab sünnivigastuste, traumade ja keisrilõike esinemissagedust.
Eestis toimub normaalse raseduse jälgimine kas ämmaemandavõi perearsti (harva) ja naistearsti koostöös. Riskirasedust jälgib naistearst. Raseduse jälgimisel lähtutakse asjaolust, et rasedus on naise normaalne füsioloogiline seisund. Eestis on kõikidel rasedatel ravikindlustus ja raseduse jälgimise käigus tehakse ka rohkesti uuringuid ja analüüse. Millal ja milliseid uuringuid tehakse, on kirjas „Raseduse jälgimise juhendis”, mis on välja töötatud Naistearstide jaPerearstide Seltsi ja Ämmaemandate Ühingu koostöös. Juhend on kõigile huvilistele kättesaadav aadressil http://rasedajalgimine.weebly.com/. Eestis kasutatav mudel on segu ämmaemandusel põhinevast mudelist ja tehno-meditsiinilisest mudelist. Väiksemates raviasutustes toimib mõnel pool hoolduse jätkuvus läbi raseduse, sünnituse ja sünnitusjärgse aja. Suuremates naistekliinikutes kohtub last ootav naine enne ja pärast sünnitust ühtede ja sünnitades teiste naistearstide või ämmaemandatega. Tavalisel ton selline „jätkuva hoolduse” mudel võimalik valida tasulise lisateenusena.
Erinevalt ämmaemanduse mudelist on emadushoolduse tehnomeditsiiniline mudel võrdlemisi uus nähtus ning selle vanuseks on vaevu kaks sajandit. See meestest lähtuv hoolduse raamistik pärineb tööstusrevolutsioonist. Nagu antropoloog Robbie Davis-Floyd on detailselt kirjeldanud, on meie aja tehnokraatliku hooldusmudeli aluseks eeldus, et inimkeha on masin ja et iseäranis naisekeha on masin, mis on täis puudujääke ja defekte. Rasedust ja sünnitust nähakse haigustena, mida tuleb ravida ravimite ja meditsiiniliste seadmetega, et laps ja ema viga ei saaks. Tehno-meditsiinilises sünnimudelis peetakse iga sünnituse korral teatud meditsiinilisi sekkumisi vajalikuks ja sünnitust nähakse ohutuna vaid tagasivaates. Selle mudeli kohaselt peab sünnitus toimuma 24 tunni jooksul sünnitustegevuse algusest alates. Tehno-meditsiinilises sünnimudelis peetakse mõistust ja keha eraldiseisvateks. Seetõttu on emotsionaalne õhustik oluline vaid siis kui seda teenust turundatakse. Kui valitseb tehno-meditsiiniline mudel, ootavad vaginaalselt sünnitavad naised sünnitust harilikult voodis elektrooniliste lootemonitoride, tilgutite ja tuhusid mõõtvate seadmete külge aheldatult. Söömine ja joomine pole tavaliselt sünnitustegevuse ajal lubatud. Selles mudelis nähakse sünnitusvalu vastuvõetamatuna, seega julgustatakse analgeesia ja anesteesia kasutamist. Rutiinselt tehakse episiotoomiaid (kirurgiline sisselõige, et tupe avaust suurendada), kuna usutakse, et terve lahklihaga pole sünnitus võimalik, või kui see on võimalik, võib see last või ema kahjustada. Selle asemel, et olla peategelane sünnitamise draamas, muudetakse ema passiivseks, peaaegu liikumisvõimetuks objektiks, kes on takistuseks lapse teekonnal välismaailmasse. Meditsiinilises mudelis koheldakse naisi ühetaolise grupina ning individuaalseid erinevusi ei peeta oluliseks.
Tehno-meditsiiniline hooldusmudel on Põhja-Ameerikas domineerinud sajandi. 1920. aastateks olid USAst ja Kanadast saanud esimesed ühiskonnad inimkonna ajaloos, mis olid ämmaemanduse kõrvaldanud. Möödus vaid paar aastakümmet, kui nad mõistsid, et naised tahavad endiselt ämmaemandaid ning et mõned inimesed (nagu mina ja mu kolleegid) taastavad ämmaemanduse, kui seda vaja on. Paljud inimesed jagavad ämmaemanduse tagasi toomise eesmärki ning soovivad tagada, et juba lähitulevikus oleks USAs ja Kanadas piisavaltämmaemandaid, et iga naine, kes ämmaemandat soovib, seda ka saaks. Ehkki ämmaemandus on USAs ja Kanadas seaduslik, on kummaski riigis ämmaemandad endiselt vähem kui kümne protsendi sünnituste juures. Need protsendid jäävad oluliselt alla Lääne-Euroopa riikidele ja ülejäänud maailmale, kus ämmaemandad osalevad enamikus sünnitustest. Neis riikides, kus emade ja vastsündinute suremus on kõige madalam, sünnib enam kui 70% lapsi vaid ämmaemanda, mitte arsti juuresolekul. Saksamaal tagab föderaalseadus, et ämmaemand on iga sünni juures, ka siis, kui naistearst peab tegema keisrilõike või sünnitust instrumentide abiga vastu võtma.
Eestis jälgib ja juhendab sünnitajat ning võtab sünnituse vastu alati ämmaemand. Vajadusel kutsutakse riskisünnitusele lisaks ka naiste- või lastearst. Mõnikord ka narkoosiarst. Juhend, mille alusel meil madala riskiga sünnitusi jälgitakse, on kõigile huvilistele kättesaadav aadressil www.ammaemand.org.ee/juhendid/ Juhendi eesmärgiks on vähendada sünnitusega seotud riske ema ja vastsündinu tervisele tõenduspõhise abi osutamise kaudu, anda arstidele ja ämmaemandatele soovitusi sünnitaja, sünnitanu ja vastsündinu abistamiseks ning jälgimiseks ja toetada võimalikult füsioloogilist sünnituse kulgu, et sünnitajal oleks olemas psühhoemotsionaalne ja professionaalne toetus sünnituse ajal ja pärast seda.
Ämmaemanduse mudeli kohaselt on mitmekülgselt toitumine üks olulisemaid asju, mida raseduseajal tervena püsimiseks ja komplikatsioonide vältimiseks teha. Korralikult süües ja juues annate endale ja oma lapsele parima võimaliku rasedusaegse tervisekindlustuse. Üks sagedasemaid ja surmavamaid rasedustüsistusi,hiline rasedustoksikoos (mida sageli kutsutakse preeklampsiaks, eklampsiaks või HELLP-sündroomiks), on hea toitumise ja stressi alandamisega suuresti välditav. Mitmekesine söögisedel võib lisaks lastel ja emadel aneemiat ja nakkuseid ennetada. Hilisele rasedustoksikoosile on iseloomulik kõrgenenud vererõhk, valk uriinis ja suuremad tursed kui need, mida naised tavapäraselt vere mahu suurenemise tõttu raseduseajal kogevad. Kõige äärmuslikumal juhul võib see põhjustada platsentairdumist (platsenta eraldub enneaegselt emaka seinast, seades lapse ohtu) ning naise ja lapse surma. 14-20 protsendil USA esmasünnitajatest ja 6-7protsendil korduvsünnitajatest tekib preeklampsia.
Aga aednikud teavad, et tervete taimede saamiseks tuleb maapinda toita. Taimi tuleb piisavalt kasta, eriti kui seemned idanevad ja tärkavad, ning need tuleb külvata toitainerikkasse mulda. Miks peaks väikeste inimeste loomise korral olema toitumine vähem oluline kui väikeste taimede puhul? Mina olen veendunud, et ei peagi. Talupidajad, loomakasvatajad ja loomaarstid teavad, et tiineid loomi tuleb hästi toita ning neile piisavalt vett ja soola anda, et nende poegadele parim ellujäämisvõimalus anda. Ei ole absoluutselt loogiline, et inimesed on ainus liik, milles vastsündinud saavad oma emadelt kätte toitaineid, mida emad ise söönud pole. Ma ei tea ühtki loomaaia talitajat, kes toidaks tiineid ahve loomaaias rämpstoiduga ja eeldaks, et sünnib optimaalselt terve poeg. Loogiline mõtlemine ütleb, et korralik toitumine on hea mõte. Isegi kui see ei muudaks rasedustoksikoosi esinemissageduses mitte midagi (milles ma kahtlen), siis mida on meil korralikust toitumisest kaotada? Seega, sööge korralikult. See tähendab, et sööge toitu. Vältige kõige selle söömist, mis ei ole toit, näiteks säilitusained, keemilised lisandidja kõik muu, mis pole looduslik. Lugege etikette. Veenduge, et saate piisavalt valku, süües iga päev 50-75 grammi selliseid toiduaineidnagu piimatooted, herned või oad (kaunviljad), pähklid või liha. Sama kehtib joogi kohta. Jooge nii palju kui soovite ning pange toidule maitse järgi soola. Sööge tumedat värvi lehttaimi, näiteks spinatit, lehtkapsast või kapsast, ning kollaseid köögivilju, näiteks porgandeid, jamssi ja maguskartulit, kuna neis on palju vitamiine, mida raseduse ajal kõige enam vajate.
Ükskõik, kas otsustate praktiseerida tehno-meditsiinilist või ämmaemanduse mudelit, teile tehakse igal sünnieelsel visiidil teatud teste. Kontrollitakse teie uriini ning vererõhku. Mõõdetakse emaka kõrgust. Katsutakse teie pahkluid. Neid tervisenäitajaid ja mõõdikuid peetakse mõlemas hooldusmudelis ülioluliseks. Viimase veerandsajandi jooksul on aga töötatud välja veel terve hulk sünnieelseid teste. Need tehnoloogiad hõlmavad ultraheliuuringuid, koorini biopsiat, lootevee uuringut ning ema vereseerumi alfafetoproteiinitaseme määramist. Esialgu oli mõeldud, et neid kasutatakse vaid nendel üksikutel naistel kelle puhul on tegemist kõrge riski rasedusega, kuid nüüd on neid hakatud laialdaselt kasutama. On aga põhjust olla ettevaatlik, kui lasete end ja oma last testida, eriti kui te poleks nõus lapse geneetilisest või kromosoomilisest staatusest hoolimata oma rasedust katkestama.
Eestis on loote kromosoomhaiguste sõeluuring saanud raseda jälgimise tavapraktika osaks. Sünni eel loote haiguste diagnoosimiseks kasutatavate meetodite valik ja täpsus on viimastel aastakümnetel hüppeliselt suurenenud. Sünnieelses diagnostikas on kasutusel järgmised meetodid: implantatsiooni eel embrüo rakkudegeneetiline diagnostika, loote DNA määramine ema verest, koorionihattude biopsia, lootevee uurimine, kordotsentees, ema vereseerumist biokeemiliste markerite määramine. Diagnoosimiseks kasutatakse molekulaarbioloogial, molekulaargeneetikal ja ultrahelil põhinevaid uurimismeetodeid, magnetresonantstomograafiat jm. Uute tehnoloogiate rakendamisega kaasnevad uued eetilised küsimused, eeskätt informeeritud nõusoleku kontseptsiooni puhul, tulevase lapse õiguse puhul infole, arengurikke ja normi piiride hindamisel, arsti osaluses otsustamisel. (Eestisünnieelse diagnostika juhend, 2016) www.ammaemand.org.ee/juhendid/.
Allikas: Ina May Gaskin "Loomuliku sünnituse teejuht", kirjastus Helios
