Seitse märki, et su vanemad ei pööranud sulle lapsena piisavalt tähelepanu ja see mõjutab sind tänapäevani
Su vanemad ei olnud päris luuserid, sest siin sa ju oled — täiskasvanud inimene, kes suudab ennast ise üleval pidada ja oma pere eest hoolt kanda. Aga sa tead ja tunned iga päev, et sulle ei piisanud väiksena ainult täis kõhust ja uuest talvejopest. Sa vajasid oma vanemate tähelepanu, hellust ja armastust, kuid nad ei suutnud sulle seda pakkuda. Need hetked, mil tunned end väärtusetuna, ei oska isegi seletust anda oma raskele olekule või kurvameelsusele, on kõik pärit minevikust, sellest hetkest, kui nutsid ema järele, aga ta ei tulnud või ei hoolinud.
Emotsionaalne hooletusse jätmine tähendab seda, et vanemad ei olnud sinu jaoks kohal. Nad võisid olla sinuga samas ruumis, kuid nad ei pööranud tähelepanu su tunnetele ja tegelikele vajadustele. Nad suutsid su kõhu täis toita ja sulle riided selga panna, kuid ei käinud kordagi su esinemisi vaatamas, ei küsinud, kuidas koolis läheb, ei kallistanud sind ega kiitnud su edusamme. Emotsionaalne hülgamine jääb tihti tähelepanuta, sest pealtnäha on lapsega kõik korras, kuid laps ei unusta kunagi seda, mida ta tundis ja koges, kui teda justkui polnud vanemate jaoks olemas.
Miks see ei unune ja kuidas tulevikus mõjutab?
Kuna tegu ei ole samasuguse nähtava asjaga nagu näiteks füüsiline karistamine, ei oska sa lapsena sellele nime anda. Sa tead ja tunned, et midagi on paigast ära, pole päris nii, nagu sa tahaksid, aga sa ei saa aru, mis toimub. Laps ei oska sellele nime anda. Täiskasvanuna hakkad otsima põhjuseid oma nukrameelsusele ja halvale enesetundele, tõenäolselt vaatad ka tagasi minevikku, kuid ei suuda sealt vastuseid leida. Niisiis võtad kogu süü enda peale ja leiad, et sa pole päris normaalne. “Mis iganes mu viga poleks, see on mu oma süü. Midagi on puudu. Mul on mingi probleem.”
Aga see ei ole sinu süü ja su küsimustele on vastused olemas. Kui mõistad probleemi sisu, saad alustada paranemist. Siin on seitse märki, mis näitavad, et su vanemad ei hoolinud sinu tunnetest ja et see mõjutab sind tänapäevani:
1. Tühjusetunne
Iga inimene tajub seda erinevalt — mõni tunneb ennast üleni tühjana, mõni tajub seda kõhus, kurgus või rinnus. Teistel väljendub see tuimusena.
2. Hirm kellestki sõltuda
Iseseisvusel ei ole midagi häda, väga tore, kui saad ise hakkama. Aga alati ei pea saama. Lapsepõlvetrauma tõttu pelgavad emotsionaalselt hüljatud inimesed abi vastu võtta ja eriti seda küsida. Kui sul on surmahirm kellegi usaldamise ees ja sa ei suuda ühtegi ülesannet kellelegi teisele jätta hirmus, et äkki ta veab sind alt, on sul probleem.
3. Ei tunne oma võimeid ja oskusi
Sa ei oska täpselt öelda, milleks sa võimeline oled, mis on su tugevused ja nõrkused, mis sulle meeldib ja ja sa tahad. Sul pole õiget ettekujutust sellest, mida sulle tõeliselt oluline on. Kõik need vastuseta jäänud küsimused on selged märgid sellest, et sa ei tunne ennast piisavalt, sest sind ei armastatud lapsena nii nagu peaks.
4. Oled enda vastu palju karmim kui teiste vastu
Endale armu sa ei anna, piitsutad ja lükkad ennast alati viimse piirini. Teised jagavad sinuga oma muresid, kuid sina hoiad enda probleemide koha pealt suu alati kinni.
5. Süütunne, häbi, enda pihta suunatud viha ja enesesüüdistamine
Neli kõige hävitavamat tunnet ja sa oled suunanud need kõik enda peale. Tunned häbi asjade pärast, mille peale teised kulmugi ei kergitaks, näiteks eksimine, mingite tunnete või mõtete tekkimine jne…
6. Tunned ennast vigase ja ebanormaalsena
Sa ei suuda mõista, mis see on või miks see nii on, aga sa tead, et sa pole samasugune nagu kõik teised ning süüdistad ennast selle pärast.
7. Ei tule emotsioonidega toime
Kui närvi lähed või endast väljas oled, ei suuda sa ennast väljendada, su keel läheb sõlme. Sa ei oska oma tunnetele nime anda ja su sõnavarast puuduvad emotsioonidega seotud sõnad. Tihti tabad end mõttelt, et miks ta küll nii ütleb, tunneb või teeb?
Kõik eelpoolnimetatud punktid annavad märku sellest, et sinu vanemad ei ole sinu tunnetest hoolinud. Nad kas ei märganud, märkasid, aga ei hoolinud või ei suutnud adekvaatselt reageerida ning saatsid sellega lapsele võimsa sõnumi: sinu tunded ei loe!
Lapsena püüdsid sa hüljatusega toime tulla oma emotsioonide maha surumisega, et neist ei tekiks sinu kodus probleem. Täiskasvanuna ei ole sa harjunud oma tunnetega hakkama saama ja kui emotsioonitulv sind tabab, lükkad sa selle nii sügavale maha kui vähegi suudad.
Hea uudis on see, et kõik ei ole veel kadunud — sul on võimalik sellest sasipuntrast välja tulla.
Nüüd, kui sa seda kõike tead, saad sa astuda esimese sammu paranemise teele. Astu sellele vastu, leia enda seest üles oma tunded (jah, see saab olema ebamugav), kuid ainult niimoodi õpid sa neid kasutama ning enda heaks tööle panema. Saad lõpuks omaks võtta teadmise, et ka sinul on palju erinevaid emotsioone ja need kõik loevad ning on olulised.
