Mida teha, kui karjusid lapse peale ja tahaksid ära leppida

Peresuhetes on mõnikord tõesti raske jääda rahulikuks, sest und napib ja kohustused pressivad peale. Lapsevanem peaks justkui alati tasakaalukas olema, ent aeg-ajalt näib see võimatuna. Seetõttu on tähtis teada, kuidas last vajadusel lohutada, kui oled tema peale häält tõstnud ja teda ehmatanud.

Lapsed õpivad kõige rohkem end ümbritsevast keskkonnast. Eriti just suhetest kõige lähedasematega. On loomulik, et aeg-ajalt vaieldakse. Aga mõnikord ka karjutakse. Kui seda juhtub lapse varajases eluperioodis sageli, mõjub see halvasti lapse käitumismustrile, emotsioonidele, enesehinnangule ja teistega suhtlemisele. Oluline on aga just leppimine, sest see muudab omavahelise suhte tugevaks. Leppimine tekitab turva- ja heaolutunde.

Mida teha, kui karjusid ja tahad leppida?

Rahune

Enne hirmunud lapse rahustamist peaksid ise rahunema. See on sarnane hädaolukorrale lennukis: enne kõrvalistuja aitamist hapnikumaskiga veendu, et sinu enda oma on korralikult kinnitatud. Teisisõnu sa ei saa närvilisena aidata liimist lahti olevat last.

Kui tunned, et vajad rahunemiseks pisut aega, siis ütle seda oma lapsele. Näiteks, kui lähed tunnisele jalutuskäigule, ütle talle, et tagasi tulles räägite juhtunust sõbralikul viisil.

Näe juhtunud lapse vaatenurgast

Lapsevanem on suurem, tema hääl on valjem, ta on tugevam, autoriteetsem. Laps näeb täiskasvanut teistmoodi, suuremana, võimsamana. Seetõttu vihahoos ka agressiivsemana. Niisiis proovi näha olukorda lapse vaatenurgast selgitamaks talle juhtunut.

Proovi olukorda parandada

Kui oled rahunenud, proovi lapsega taas side luua. Kutsu ta enda kõrvale istuma. Näita talle, et ta saab sind usaldada. Laps peab mõistma, et oled rahunenud ja sind pole vaja karta. Rääkige olukorra pisiasjadest, jõudke koos mingi järelduseni. Sina oled maailmas kauem elanud kui tema. On loomulik, et üht-teist peab lapsele seletama, sest tal puuduvad kogemused. Mida tundsid ise, kui olid väike ja ema-isa kaklesid?

Leia side

Kui olete juhtunust rääkinud, on tähtis leida lapsega uuesti side. Minge tehke koos midagi toredat. Külastage kino, parki, mänguväljakut. Näita lapsele, et sa ei ole hirmus koletis, kes karjub ja keda peab kartma. Laps ei pruugi karta sind füüsilises mõttes. Ta kardab, et teievaheline suhe on ohus. Ta muretseb, et ehk on ta kaotanud midagi tähtsat. Oma vigadest rääkimine võib tekitada häbitunde, sest soovime lapsele olla eeskujuks. Rääkimine annab aga lapsele märku, et enda vigade tunnistamine on täiesti normaalne.

Niisiis pea meeles:

• rahune ja saa enda emotsioonid kontrolli alla;

• näe juhtunut läbi lapse silmade;

• selgita lapsele, mis juhtus ja miks selline olukord leidis aset;

• suhtle lapsega ja proovi leida viis üksteise mõistmiseks.

Väga oluline on see, et sa ei võtaks omaks sellist käitumismustrit, et lubad endale vabalt igal võimalikul juhul vihahoogusid, sest tead, et küll saab pärast kõik korda, sest sa ju vabandad. Ei, see pole see, millest me praegu rääkisime.

Allikas: fatherly.com