Ema südantlõhestav palve abikaasale: ma vajan sinu abi!
Armas abikaasa,
Ma. Vajan. Sinu. Abi!
Eilne õhtu oli sinu jaoks ränk. Ma palusin sul beebit hoida, et saaksin ise varakult voodisse minna ja puhata. Beebi nuttis, kuulsin seda ülakorruselegi. Mu kõht tõmbus krampi ja mõtlesin, kas peaksin alla sulle appi tulema või ukse kinni panema, et saada natukenegi und, mida ma nii hädasti vajan. Valisin viimase.
20 minutit hiljem olid sa koos hüsteeriliselt nutva beebiga üleval. Panid tita korvi ja lükkasid selle minu juurde, andes selgelt märku, et sinu töö on tänaseks tehtud.
Tahtsin su peale karjuma hakata! Olin terve päeva valvanud beebit ja meie mudilast. Ma pidin öösel korduvalt üles ärkama, et titat toita. Sa oleksid siiski võinud teda kasvõi paar tunnikest valvata, et ma oleks saanud magada, eks?!
Kas tõesti on paar tundi und liiga palju paluda?
Ma tean, et me mõlemad kasvasime üles tüüpilistes peredes, kus ema ja isa rollid olid selgelt jaotatud. Emad hoolitsesid laste eest ja isad teenisid raha ning puutusid lastega üsna vähe kokku. Nad olid toredad isad, kuid keegi ei eeldanud, et nad vahetaks mähkmeid, toidaks ja hoiaks lapsi. Emad olid supernaised, kes said kõigega ise hakkama. Isade tugi oli teretulnud, aga selle peale lootma ei jäädud.
Ka meie langeme järjest rohkem sarnasesse rütmi. Minu töö on lapsi toita, nende kõikide vajaduste eest hoolitseda ning koristada ka siis, kui ma tööle tagasi lähen. Ise olen süüdi, sest ausalt öeldes ma väga ei tahakski teada, milline näeks välja meie nädala toidulaud, kui sina selle eest vastutaks.
Näen ka seda, et kõik meie sõbrad ja teised emad saavad sellega hakkama. Sina näed ka. Kui nemad tulevad toime ning meie emad samuti, kuidas siis mina hakkama ei saa?!
No ei oska öelda!
Võib-olla teevad meie sõbrad samamoodi head nägu, aga tegelikult on tõsises hädas. Äkki osad ei mäleta enam, kui raske neil oma lastega oli. Võib-olla tõesti ei olegi minus seda superema võimet ja ma ei tulegi toime sama hästi kui kõik teised. Ja kuigi see mõte mulle ei meeldi, ütlen ma selle ikkagi välja: ma vajan abi!
Osa minust tunneb ennast läbikukkujana, et isegi küsida julgen. Sest sa ju aitad. Oled tore isa ja saad lastega vajadusel hästi hakkama. Minul peaks olema emainstinkt, mis aitab mul kõige sellega imelihtsalt toime tulla, eks?!
Aga ka mina olen kõigest inimene, kes ei suuda funktsioneerida viietunnise ööune peal.
Ma olen surmani väsinud ja vajan sind.
Hommikuti on vaja, et sa paned mudilase lasteaeda minekuks valmis, et mina saaks beebi eest hoolitseda ja kõigi lõunapakid valmis teha. See ei tähenda, et sa võid lapse kombekasse libistada ja teleka ette istutada. Sa pead jälgima, et ta saaks riidesse, söönuks, juua, asjad kaasa ja pissil käidud.
Öösiti, palun, mine ise tita juurde, kui ta nutab. Mina teen seda terve päeva ja suurema osa ööst. Sa saad tunnikese hakkama. Palun. Ma vajan seda.
Ka nädalavahetustel on rohkem abi tarvis. Pean saama kasvõi mõnikord majast välja, et ennast taas inimesena tunda. Isegi jalutuskäik ümber kvartali või üksi toidupoodi minek päästaks palju. Kodus võiksid mõnikord ise välja pakkuda, et sa hoiad lapsi, et ma saaks magada. Või paned ise nõud pesumasinasse ja võtad need sealt välja ka.
Lõpuks — ma tahaks, et sa hindaks seda, mida ma teen.
Märka, et nõud ja pesu on pestud ja maitsev õhtusöök laual. Loodan, et sa paned tähele, kuidas ma ei keela sul kunagi sõpradega välja minna või spordivõistluseid vaadata.
Ma tean, et meie vanemad ei kasvatanud meid niimoodi ja ma vihkan, et ma pean neid asju sult paluma. Tahaksin ise kõigega hakkama saada ja tahaksin, et ma ei ootaks selle eest kiitust. Kuid praegu lehvitan ma sinu ees valget lippu, tunnistan, et ma vajan abi. Kui sama rada pidi edasi läheme, siis ilmselt murdun ma peagi ning see ei tule kasuks ei mule, lastele ega meie pereelule.
Sina vajad mind ka!
