Kui me teist last planeerisime, siis ei kaalunud me kuigi kaua, et millal siis? Teadsime, et tahame kindlasti veel lapsi, nooremaks ei jää meist kumbki – seega, mida varem, seda parem! Selge oli ka see, et hakkama saame niikuinii – kõik ju saavad, miks siis meie ei peaks? Aga teadvustasin endale, et tõenäoliselt kerge ei saa see esialgu olema ja selles osas ma ka ei eksinud.

Kahe lapsega tuleb vahel kõike korraga teha – see on nüüd see raske osa. Kui esimesega oli tunne, et midagi teha ei jõua, siis nüüd reaalselt ei jõuagi! Olgugi et lastega tegeleme Jaanusega mõlemad ja seda ööpäevaringselt. Ajapuudus ja -planeerimine on saanud uue tähenduse. Mida teha, kui mõlemad nutavad, tahavad süüa, lohutust, pesu – kuidas end jagada?

Osa emasid rääkis, et laste väike vanusevahe, see on ideaalne, sest vanem laps on liiga noor, et armukadedust tunda. Meil see nii ei olnud – mõne nädala jooksul pärast noorema poja sündi ei valitsenud kodus lihtsalt armukadedus, vaid Johanit valdas tõeline reetmise ja kurbuse tunne. Liiga väike oli ta selleks, et mõista meie meeleheitlikke seletusi, kuidas kõik on tegelikult hästi. Ma ei olnud selleks valmis, et tunnen suurema lapse ees hingematvaid süümepiinu kuni selleni välja, et mõtlesin: “mis meil ometi arus oli, kaks väikese vanusevahega last?” 

Loe uuest ajakirjast BEEBI, kuidas kahe väikelapsega rõõmsalt koos kasvada. 

Jaga
Kommentaarid