Õpetaja arvab| Meie kooli aktus sarnaneb mõne lõbusa ja pisut hullumeelse suguvõsa kokkutulekuga

Juba viiendat korda sättisin end 1. septembril ühe väikese kogukonnakooli aktusele. Nagu ma kuulnud olen, erineb meie aktus mitmeski mõttes nendest, mida korraldavad suured koolid.

Rohkem kui akadeemiline ja ametlik üritus, sarnaneb meie kena koosviibimine mõne lõbusa ja pisut hullumeelse suguvõsa kokkutulekuga. Naerdakse, kallistatakse ja kui liiga ilusaks läheb, siis valatakse pisaraidki koos ja häbenemata. Kogu seltskond mahub ühele pildile. Me seisame koolimurul südamekujuliselt läbisegi, külg külje kõrval ja fotograafitädi aknal hõikumas, aga keegi ei kuula teda... ja pilt tuleb ikka selline lustakas ja segane.

Süda sulab nagu jäätis, kui mõned lapsed mind jällenägemisrõõmust kallistavad, mõned vilistlased, kes end kohale on vedanud, mulle kaugelt viipavad nagu parimad sõbrad. Kui koosvalmistatud torditükke põrandale pudeneb ja õpetajate toas kohvikann ümber läheb...

Kohtun lapsevanemaga, tunnustatud spordiarstiga, kes mul suvel seljavalud ära võttis, ja teisegagi, kes aitas mul lapsele mängulauda ehitada ja veel kolmandaga, kes mulle eelmisel sügisel mitu purki seeni tõi ja nii ikka edasi ja edasi.

Tunnen, et olen hoitud ja kuulun kuhugi, kus mind vajatakse. Ja see on suur asi!

Esimesel koolinädalal saadab Pere ja Kodu lugejatele postitusi kooliaasta algusega seotud elamustest õpetaja Ott Kilusk. 3. septembril on kogu kool loodusest ja sellest tulebki homme juba järgmine postitus.

Ilusat kooliaasta algust!