"Sa oled nüüd ema ja emadel ei ole enam sobilik niimoodi pidutseda!"
"Sa oled nüüd ema ja emadel ei ole enam sobilik niimoodi pidutseda," heideti mulle ükskord ette, kui mul oli selja taga tõesti raju õhtu sõbrannadega ning ma oma pohmelli ühe ühes seltskonnas nalja viskasin. Mis mõttes? Emadel ei ole sobilik pidutseda?
Kust see piir siis täpselt läheb ja kes selle tõmbab?
Minu tutvusringkonnas on päris palju emasid ning tõesti, arvamused ja suhtumised on seinast seina.
On neid, kes jäid pärast lapse sündi täiesti koduseinte vahele kinni ning pisatavad oma nina sealt välja ainult selleks, et turult ökoporgandeid osta.
Siis on need, kes käivad korra poolaastas firmaüritusel, võtavad klaasikese šampust, kukuvad selle peale napakalt itsitama ja lähevad kell 22 taksoga ilusti koju.
Enamik on ikka need, kes ei pea suureks patuks korra-paar kuus sõbrannadega kokku saada, pisut napsu võtta ja ööklubis jalad villi tantsida. Mina kuulun samuti sellesse gruppi.
Tean ka selliseid, kes jätavadki imikud kas hoidjatele või suurematele lastele, tõmbavad nina täis, magavad suvaliste meestega ja siis püüavad järgmised paar päeva endale uuesti jalgu alla saada. Ma ise sellistega lähemalt ei lävi, sest minu jaoks see on ikka liig mis liig.
Aga nagu selgus, on mõne inimese jaoks juba see üle mõistuse, kui seltskond lapsevanemateks saanud sõbrannasid reede õhtul endale kleidid selga ajavad, kontsad alla panevad ning ööklubisse tantsima lähevad, olles eelnevalt perele söögi valmis teinud, isale või lapsehoidjale pika lapsehoiujuhendi kirjutanud ning kontrollivad iga 15 minuti järel telefoni, et veenduda, et kõik on kodus ikka okei.
Tol kogunemisel öeldi veel, et emadel ei ole sobilik ka lühikest sädelevat kleiti kanda ning kõrged kontsad võiks samuti minevikku jääda, sest mida sellises riietuses naine õigupoolest ööklubist otsib?! Mees on ju kodus, mida sul veel vaja on? Alatooniga, et oled ikka l*ts küll!
Kusjuures need moraalitsejad ei olnud üldsegi 78aastased vanaema-Maimud, vaid minuvanused, ehk 30+ mitme lapse emad. Uurisin siis, et mismoodi nemad meelt lahutavad ja vastuseks sain, et ikka perega koos ja kui peres on suhted korras, siis ei tunne keegi vajadust vahepeal ära kaduda või omaette sõprade-sõbrannadega kuskil käia.
Võib-olla see tõesti ongi mõne inimese jaoks nii, aga mulle tundub täiesti arusaamatu, mismoodi on võimalik 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas ja 10 aastat järjest oma partneri ja laste külge niimoodi klammerduda, et isegi poes ei saa üksi käia, rääkimata muust. Ma läheks hulluks umbes kolme päevaga. Tore, et teil on selline võimas vaimne klapp ja hingeline side, aga see, et mina lahutan meelt sõbrannade seltsis ja minu teraapia on tantsimine, ei tähenda, et ma oleksin sellevõrra halvem ema.
Tegelikult võiksime juba ammu olla möödas sellest kiviaja stereotüübist, et ema istub kodus, rätt peas ja koob sokki. Peaaegu kõik emad, keda mina tean, on väga ilusad ja seksikad noored naised, kes teevad karjääri, õpivad, teenivad raha ja tahavad elust viimast võtta. Lapse saamine ei peaks enam ammuilma tähendama seda, et naine jääb nüüd koju nelja seina vahele vangi ja sureb seal igavusse — aga vähemalt on olnud hea ja kombekas ema! Tegelikult: mida selline ema oma lastele õpetab? Millist eeskuju annab? Et lapse saamine tähendab sinu kui isiksuse surma ja pead päevapealt muutuma kellekski teiseks? Kõlab väga depressiivselt ja stressitekitavalt…
Oma tuttavate emadega rääkides jääb kõlama üks asi: kui korra kuus kodust välja, mehest ja lapsest eemale ei saa, on asi kole. Siis on ema närviline, vihane ja tige ning rõõmsast pereelust ei tule midagi välja. Välja saamine, nagu ma enne juba ütlesin, ei tähenda seda, et juuakse end pildituks ja hooratakse ringi, vaid seda, et saadakse kokku kallite sõbrannadega ning minnakse tantsima. Ja pärast ilusti taksoga koju rõõmsalt oma mehe kaissu, sest seal on ju kõige parem. Ja ongi kõik õnnelikud!
