„Keda sa rohkem armastad, kas ema või isa?”

Iga laps on unikaalne ja eriline. See aga tähendab, et teda saab armastada vaid nii, nagu tema seda vajab. Pole tingimata tarvis armastada rohkem või vähem — lihtsalt teistmoodi kui tema venda või õde. Miks nii? Ja kas on ikka vaja tunda häbi oma tunnete „asümmeetria” pärast?

„Keda sa rohkem armastad, kas ema või isa?” See pealtnäha süütu küsimus tekitab lastes aga süütunde. Ilmselt polegi see siis nii süütu, kui vanemad põlvest põlve küsivad seda oma lastelt, otsekui tõepoolest lootes, et vastus kõlab: „Sind muidugi”. Täiskasvanuks saades ning üritades oma tundeid oma laste suhtes analüüsida, põrkame kokku sellesama küsimuse kajaga — keda ma armastan rohkem, kas poega või tütart, vanemat või nooremat? Kas ma armastan neid ikka „ühtemoodi”? Mõnedele vanematele on need küsimused päris piinarikkad. Miks? Vastuse sellele võime sageli leida oma eneste isiklikust loost.

Vanemad — lapsed: keeruline vastastikune seos

Side oma lapsega on üks keerulisemaid sidemeid, mille loob täiskasvanud inimene. Ja seda mitmel põhjusel. Meie tunnetele oma eneste laste suhtes mõjuvad suhete iseärasused meie vanemate vahel, perekonna lugu, meie kogemus teiste inimestega suhtlemisel …

Vanemad mängivad oma lastega sageli „erinevuste ja eelistuste” mänge — neid võrreldakse omavahel või teiste lastega. Lastes tekitavad sellised mängud negatiivseid emotsioone ning hilisemas elus ei taha nad, et nende lapsed sama tunneksid. Seetõttu üritatakse oma lapsi armastada võrdselt. Nõutakse enestelt võrdset suhtumist igasse lapsesse, ent ometi on võimatu seda saavutada. Tekib süütunne selle lapse suhtes, kes ärritab või ei õigusta ootusi.

Lapsed on väga erinevad ja meie side igaühega neist on ainus ning unikaalne. Isegi kui vanemad seda endale ei tunnista, on nende suhtumine igasse lapsesse erisugune. Side, mis ühendab ema oma teismelise tütrega ei ole sama, mis teda oma teismelise pojaga ühendab. Me ei armasta võrdselt 20-aastast noort inimest ja 1,5-aastast last. Ka meie laste iseloom ning isiklikud omadused on olulised. Tahtmatult seome nende iseloomujooned omadega, luues eriliste ja kordumatute suhete aluse.

Ent pole kombeks tunnistada (isegi mitte endale) seda, et armastame oma lapsi erinevalt. Enamgi veel, see tundub peaaegu et sobimatu. Kui võrdsust ei ole, tähendab, et ikkagi armastatakse ühte last rohkem kui teist.

Isegi vanemad, kes ise on veendunud, et armastavad oma lapsi võrdselt, kirjeldades oma tundeid, meenutavad, kui erinevalt ilmusid nende lapsed maailma, kui erinevalt nad käituvad ühes ja samas olukorras … Nende meenutused näitavad, mida nad tegelikult tunnevad iga lapse kohta.

Prantsuse psühhoanalüütik Francoise Dolto on sageli korranud: paljud õed ja vennad omavad erinevaid vanemaid. Mis see siis tähendab? Iga laps sünnib oma ema ja isa ellu teatud ajahetkel. Naine, kes sünnitab teise lapse 35-aastasena, pole enam see, kes sünnitas 19-aastaselt. Kas võib siis ette kujutada, et tema suhtumine mõlemasse lapsesse on ühesugune?

Kindlustus armukadeduse vastu

Vahel planeerivad vanemad teise lapse sünni selleks, et esimesel oleks mängukaaslane ja hilisemas elus kindel sõber. Pahatihti aga ei soovi see esimene enda kõrvale teist.

Vanemad, kes ootavad teist last, on veendunud, et nad ei hakka kunagi lapsi omavahel võrdlema. Et nad ei asu konflikti puhul iialgi kumbagi poolele ega tee neil vahet. Kui mõlemad lapsed teavad, et neid armastatakse ühtemoodi, miks peaksid nad siis sõdima ja võistlema?

Ent lapsed vaatavad sellele olukorrale hoopis teise pilguga: „Mina tahan olla ainus!” Et ennetada solvumisi, püüavad vanemad teha mida vaid, ainult et kõik oleks võrdselt.

Selline võrdsustamine ei tee aga paraku lapsi õnnelikumaks. See vaid pidurdab iga lapse individuaalset arengut.

Armastuse valem

Armastada oma last, tähendab näha tema absoluutset kordumatust, tema unikaalsust. Oleta, et sa tõepoolest armastad kõiki oma lapsi erinevalt ja küsi siis endalt: kuidas nimelt ma neid armastan ning millega on mu tunded seotud? Annes armastan tema pehmust, ta on alati lahke ja tähelepanelik kõikide vastu. Taavis armastan ta rõõmsat meelt ning pulbitsevat energiat. Vaadates aga väikest Liisat haarab mind õnnetunne lihtsalt sellepärast, et ta on olemas. Rõhuta nende erinevust ja räägi neile sellest.

Kas selline lähenemine võib last traumeerida? Üksnes juhul, kui ema või isa eelistavad avalikult ühte last teisele. Igasugune äärmus on halb. Alati tuleks seletada ühele, miks sa antud hetkel pöörad tähelepanu teisele. Seejuures tuleb tähelepanu pöörata igale lapsele, ent erinevalt. Üks vajab füüsilist kontakti, teine — sõnu, kolmas — teadmist, et vanemad on talle alati kindlaks tagalaks. Neljas aga vajab vabadust ja võimalust oma iseseisvust näidata.

Lastel on hea vaid siis, kui meil on kindlad suhted igaühega neist eraldi. Nii nagu emal ja isal ei saa olla täiesti ühesuguseid nõudmisi lapsele, nii peavad ka igal lapsel olema omad, unikaalsed suhted oma vanematega. Need suhted rõhutavad lapse kordumatust ning tema isiklikku väärtust — ma olen selline, nagu olen ja mu vanemad näevad ning austavad seda.

Selline suhtumine annab lapsele tunde, et ta on väärtuslik ning õpetab teda usaldama ja hindama ennast.

Uued sihid

Kahjuks teavad paljud meist oma isiklike kogemuste najal, kui piinav on armukadedus ja vihkamine, mida laps võib lapsepõlves tunda vanemate vastu. Me näeme ka, kuidas kannatavad selliste tunnete tõttu meie lapsed. Ent jääme ikkagi lootma sellele, et see raske lastiga laev liugleb kergelt ja graatsiliselt kauni saare juurde. Utoopia, kus kõik armastavad üksteist võrdselt ning kus valitseb rahu ja koosmeel. Kummaline, aga selle asemel, et mõelda, kuidas sinna jõuda, peame muutma sihte.

Kujutle pesa, kus on palju linnupoegi. Nad säutsuvad, nokad lahti, kui ema neile toitu toob. Kuidas ta otsustab, kellele see ussike anda? Kõik ju säutsuvad. Need, kes on juba süüa saanud ja need, kes ammu ootavad … Kas on õiglust linnumaailmas? Me ei tea. Teame vaid, et linnuema peab toitma igat ühte, et kõik ta pojad kasvaksid suureks ja lendaksid pesast välja.

Maailm pole loodud nii, et kõigil oleks võrdselt, vaid nii, et igaühel oleks šanss ellu jääda ja suureks kasvada.

Oleme sageli traditsiooniliste veendumuste vangid. Mõtleme, et peame armastama oma lapsi „võrdselt”. Nemad aga jälgivad armukadedalt, et kellelegi neist ei langeks osaks rohkem tähelepanu ja armastust.

Tegelikult on oluline anda lapsele seda, mida ta antud hetkel vajab. Nii aitame tema õdedel-vendadel mõista, et sellel ajahetkel, kui nemad vajavad sinu toetust, võivad nad sellega ka arvestada. Ning just see teadmine, mitte aga abstraktne „võrdne armastus” laseb lastel tunda end kindlana ja kaitstuna.

Allikas: Psychologies