Mõista oma last | Viha taga võivad sageli olla hoopis pettumus, hirm ja häbi
Mida teavad lapsed tunnetest? Eks ikka seda, mida meie, täiskasvanud, neile sel teemal räägime. Tunnetega toimetulek on õpitav ja õpetatav nagu kõik muugi siin elus. Tundekasvatuse tähtsaim õpetaja on aga lapsevanem.
Mõnikord on lihtne mõista, miks me ennast nii või teisiti tunneme. Näiteks kui keegi ütleb meile komplimendi, tekib hea tunne. Kui lähedasel on raske, oleme mures. Teinekord tulevad tunded ilma nähtava põhjuseta. Sa võid üles tõustes olla ärritunud, vihane, kuigi midagi pole veel toimunudki. Või miks tuleb mõnikord peale seletamatu kurbus?
Samamoodi on ju ka lastega. Vahel võib tunduda, justkui elaksid emotsioonid oma elu. Näiteks viha taga võivad psühholoogi sõnul sageli olla hoopis pettumus, hirm, häbi. Viha võib olla seotud ka kurbuse ja masendusega, eriti just lapseeas. Oluline on teada, et paljut, mida täiskasvanud kogevad kurbusena, väljendavad lapsed vihaga. Sageli peavad vanemad oma lapse käitumisest kõneldes viha justkui halva iseloomu või ebaküpsuse märgiks. Viha on tunne nagu iga teinegi, näiteks õnn või kurbus. See on normaalne osa elust. Psühholoogi sõnul on ka igal “halval” tundel väärtus: “Igaüks neist on meile mingil viisil kasulik. Näiteks viha on sõnum sellest, et miski pole korras. Kui me õpime märkama, millal ja miks me vihastame, saame õppida oma elu parandama.”
Enamasti väljendavad lapse emotsioonid tema vajadusi: kas millegi puudumist või seda, et midagi on üleliia. Meil on vaja mõista, mida laps püüab meile öelda, kui ta nutab, hüüab ei! või trambib jalgu. Ei ole olemas halbu lapsi, on rahuldamata vajadused.
