Kristjan Kalam: me ei kahetse surivoodil, et ei tegelenud piisavalt hobidega või ei saanud ametikõrgendust. Mis meid tegelikult õnnelikuks teeb?

Igipõline küsimus: kuidas ometi iivet tõsta? Tehtud on sadu uuringuid, kirjutatud veel rohkem arvamusartikleid. Ometi iive ei tõuse. Äkki mul turgatas ja sain aru, et läheneda tuleks täiesti teise nurga alt!

Kammi läbi kaks või 20 artiklit, vahet pole. Ikka üks ja sama jutt: kõrge iibega riikidel on helded peretoetused, riigi majandus heal järjel, hea töö- ja eraelu tasakaal, ühiskond on võrdõiguslik, st isad panustavad ka kenasti pereellu, tööandjad ei diskrimineeri lastega töötajaid, emad saavad suhteliselt kergemini tööellu naasta kui mujal jne.

Head asjad muidugi kõik, mõni asi on ka Eestis väga hea, aga samas on nii mõndagi, mida Eestis eeskujuks võtta.

Kui aga püüda neid nõuandeid Eestile kirja panna, tekkis väike artikli nurka viskamise tunne, et kirjuta, mis ma kirjutan, ikka tulevad lõpuks kokku täpipealt samad read, mis