Facebook on mind palju-palju aidanud ja olen talle selle eest siiralt tänulik, aga aeg on lõpetada. Mis sest, et olen Facebooki scrollides saanud poistele 10 EUR eest jalgratta ja šokolaadi eest tõuksi. Korralikud lastevoodid. Kapi. Puidust voodiriiete kasti voodi alla. Põnevatest üritustest teada, kuhu muidu ei jõuakski.

Või see, kuidas Facebook sulle sünnipäevi meelde tuletab. Ulme mugav! Ma kunagi kellegi oma muidu ei tea ja Facebookita inimesed kahjuks jäävad juba aastaid minupoolse õnnesoovita. Aga samas, see õnnesoovide tulv, mis meile sünnipäevaks tuleb seal... Kui paljud neist mõtlevad kasvõi sekundi enne "palju õnne!" kirjutamist sellele, kes see inimene on või mis me koos korda saatnud oleme. Või on ta suvaline onutütre sõbranna, kellega 15 aastat tagasi Macarena järgi õõtsusime ja see jäigi põhimõtteliselt viimaseks kokkupuuteks elus. Kas tema üldse tunneb minu soovist rõõmu? Tohutult ebaisiklik. Sa iial ei tea, kas selline võõram inimene edastab oma soovi suure hurraaga või lausub ta lihtsalt mokaotsast traditsioonilised sõnad, sest ema on teda õpetanud viisakas olema. Ei kuule, ei näe, valge taust ja must kiri. Oi, aitäh, aitäh!

Olen tõesti tänulik, et olen saanud esimeste hulgas teada, kui klassivend on maale talu rajanud või sugulased beebi kätte saanud. Tundnud äratundmisrõõmu, kui keegi julgeb avalikult rääkida sellest, kui raske töö on lapsekasvatus tegelikult. Olen osa võtnud loosimistest ja pole eal midagi võitnud, olen jaganud pööraselt palju reklaame ja detaile oma elust. Facebook on tegelikult imeline vahend, kuidas end teiste eluga kursis hoida ilma, et reaalselt kellegagi suhtlema peaks. Mida kõike Facebook sulle ei räägi! Ja piinlikud vestlused tänaval jäävad ära, kui sa ei oska õigeid küsimusi küsida ja tahad tegelikult edasi tõtata. Lihtsalt loed teiste elusid, kui tuju tuleb! Imeline! Aga tõesti, kui palju vaesem mu eluke siis oleks, kui ma kõike seda ei teaks... Igal mündil on 2 külge ja booshe moi kui palju müra ja ebaolulist infot sealt läbi jookseb. Ma ei ütle, et ma seda enam eal ei tee (ja messenger on telefonis jätkuvalt olemas), ma ütlen, et ma vabanesin sellest paganama äpist oma telefonis.

Ja milline kergendus see on! Kõik sõltuvused on õudsed, aga kui su pöial käib konstantselt üles-alla nagu õmblusmasina nõel, siis see pole mitte lihtsalt õudne vaid on tobe. Ja see ei tee sinu jaoks mitte midagi muud tarka, kui et sööb su aega. Mõni pilt jääb üldse nägemata, mõnele vajalikule müügikuulutusele reageerimata, anekdoot lugemata. Mis siis!

Mida siis oma taasvõidetud ajaga teha? Eks igaüks väärtustab ja kulutab oma aega erinevalt, aga mina tean näiteks, et olen lastega pidanud maha palju rohkem sisutihedaid vestlusi ja nendega koos toimetanud veel rohkem söögitegu ja muid koduseid asju. Ma ei pea võtma õhtuti aega, et lastega tegeleda või neid kuulata (nagu enne oli) vaid mu aeg on nendega jagada terve tööpäeva õhtu. Mõnus!

Me oleme käinud Priiduga kinos ja läheme täna jälle. Peale spaaskäiku sain autoga kohe sõitma hakata, ei pidanud parklas enne Facebooki läbi scrollima. Külas käies, pean tunnistama, lugesin natuke uudiseid, kui kedagi parajasti toas polnud aga muidu olen korralik. Telefon elab kotis oma elu. Salli koon. Üks sall endale ja üks müts Priidule on juba valmis. Laste tuba sai suurpuhastuse ja asjad sorteeritud. Olen käinud nelja lapse sünnipäeval ja seal tunde jutti teiste lapsevanematega vestelnud. Nutivabalt, näost näkku.

Ma ei saanud enne arugi, kui hull asi on. Sõltuvused on kõik vastikud, aga mõned on ikka eriti tobedad ja alles hiljem, kui see möödas on, taipad kui palju elu sul on elamata jäänud.

Tere, olen Raili. Paranev nutihoolik.

Jaga
Kommentaarid