Kolme väikese lapse ema masendus ja pisarad | Siin ma nüüd olen, üksi kodus kogu selle lastekarjaga, üksi oma muredega ja raskustega ning hulluksminemise äärel

Olen väikeste laste ema ja lisaks naine mehele, kes mind ei ei mõista. Mul on kogu aeg tunne, et olengi ebapiisav ja saamatu. Viimastel kuudel ainult tülitseme, olen täiesti masendunud ja läbi põlenud. Proovin selgitada, kuidas see nii on läinud. Ehk on kellelgi sellest abi.

Selle loo point ei ole halada, kui raske mul on, vaid saada end lihtsalt tühjaks rääkida ja saada tagasisidet. Hetkel ma tunnen, nagu ma olekski nii saamatu, ei saa kellegi lähedase tuge ega mõistmist, tunnen nagu ma olekski juba läbi põlenud ja kõike muud sellist.

Mul on mees, kes tõsimeeli iga tüli ajal toob välja selle, et ma lihtsalt passin kodus nende lastega. Ma tõesti armastan oma lapsi üle kõige, nad on minu jaoks kõik, aga ma vajan ka tuge ja abi ning kellegagi rääkimist. Ma olen omadega juba niikaugel, et ma pelgan isegi väljas ja poes käimist. Üksi ma nende lastega väljas käimist väldin, sest vanker ja see hull kolmene ei sobi kokku, ta jookseb ära, karjub keset tänavaid, kui ei luba autoteele joosta jne, see on kohutav piin. Ma ei taha üksigi enam kuskil käia, peas suudan vaid mõelda, et olla sügaval metsa sees, kus keegi mind ei näe ega kuule. Mul ajavad teiste pilgud ja inimesed ja kõik pea ringi käima, tõmbun krampi ja ma ei talu seda. Ma ei suuda päeval ise lastega poeski käia...