EMA IMESTAB | Läksin väikeste laste kõrvalt õppima ja nüüd küsitakse, kuidas küll mees sellega nõus on

Kui naine, kes on lastega kodus, teeb midagi muud peale lastega kodus olemise, siis mõni kiidab, et vaata, kui tore, saad teha midagi endale, mõni vaatab viltu, et lapsed on nii vähe aega väikesed, kuidas sa niimoodi mehe "tanki" paned, lapsed vajavad ema jne. Kõige vähem kuulen ja näen suhtumist, et jaa, väga hea, see on suur panus pere toimimisele.

Tahan veidi auru välja lasta teemal, mis on mulle väga oluline. See on osalt seotud minu kooliga, aga tagamaad ulatuvad minu lasteta puhkuse ja üleüldse mees vs naine nii raha koju tooja või laste eest hoolitsejani välja.

Kui ma teatasin blogis ja mujal, et alustan sel aastal rätsepaõpingutega, siis vastukaja oli enamasti väga positiivne, aga, mis seal salata, on tulnud ka veidi vildakaid pilke, teatud hinnanguga lisaküsimusi. Kas minusuguseid nimetatakse feministideks või kelleks iganes — igal juhul ajavad mind teatud suhtumised täiesti “turri”.

Näiteks, mind hakkas häirima see, et noh, saan ka midagi endale teha. Muidugi, on see mulle täielik teraapia ja vaevalt keegi selle lause all midagi halba üldse mõtleb — rätsepaks olemisest ja sellest oskusest olen unistanud juba põhikoolist saati, kui ma nüüd saan seda õppida (sest elus esimest korda ei ole ma tööl), siis see on suurepärane. Aga minu jaoks ei ole see niisama enda jaoks hobi, vaid see on reaalne investeering tulevikku — see kindlustab mulle ametikoha, annab oskuse, millega saan ise ettevõtja olla, mis omakorda tähendab perele suuremat sissetulekut. See ei ole see, et noh, tore, sai ka midagi endale, vaata, kus on hea mees, lubas naisele omaette aega. See, et me investeerime enda aega ja teeme üsna palju ohverdusi, et ma saaksin koolis käia, on täiesti majanduslik otsus, mitte niisama — vaata, kus veab, neil ikka lihtne elu.

Mina ei saa lubada seda, et kui ma lähen tööle, alustan laste kõrvalt jälle neid pikki päevi hilisõhtuni välja. Samuti ei saa lubada seda, et ma lähen kunagi hiljem kooli, sest siis on lapsed ise koolis, nii et ma leian, et kui lastel algab mõne aasta pärast koolitee, olen mina nende jaoks toeks ja olemas, kui vaja aidata kodutöödega, kui vaja aidata kohanemisega.

Mind ei häirigi nii väga see, et keegi rõõmustab kaasa, kuidas saan midagi endale teha, sest see ongi maailma parim tunne, kui ala, mis mulle tõsiselt meeldib, hakkab mulle raha sisse tooma. Aga mind häirib see iganenud suhtumine naistesse — justkui nende majanduslik panus ei ole endiselt mainimistväärt! See ajast ja arust hoiak ajab mind lausa marru — naised teenivad, on töökad, vastutustundlikud ja mitte vähe!

Võib-olla ajab inimesi segadusse see, et naine on lapsehoolduspuhkusel ja mees hoolitseb ka laste eest või äkki hoopis see, et asi, millega naine tegeleb, lausa meeldib talle, nii et nad ei suuda mõelda, et see on perele kasulik — mina ei tea, aga oleks aeg, kui see suhtumine muutuks. See on naiste suhtes solvav. Minu jaoks küll on.

Mina käin koolis õhtuõppes, mis on tegelikkuses päris intensiivne — 4 õhtut nädalas, 16.30-21.00. Kuna Jaanus on ettevõtja, saame graafikuid veidi sättida, kui ei saa, on seda suurem motivatsioon lapsehoidjatega tuttavaks saada ja nende abi kasutada. Mitte, et peaksin enda õppima minemist või päevagraafikuid kellelegi selgitama, siiski inimlikult saan huvist aru ja oleme seda teinud, mille peale ongi lausa sedalaadi küsimusi tulnud, et kuidas Jaanus sellega nõus on.

Millega nõus? Et töötame suuremate sissetulekute ja tuleviku kindlustamise nimel? Et tal on lapsed ja ka tema vastutab nende eest terve oma elu? Et laste eest vastutus ei lange 75% emale, 25% isale, vaid on, päriselt ka, 50-50? Millega siin nõus mitte olla?

Või siis puhkus, mis mul oli. Väga kiidetud osade poolt, oi, meil on hea meel, said puhata, seda oli vaja. Ja siis kuulen ringiga lugusid, et seda oli ikka palju, kuidas ikka Jaanus jäeti kahe lapsega pea kümneks päevaks üksi, meie peres ei tuleks see kõne allagi. Ei mõelda laiemalt, mida see puhkus tervele meie perele andis, kuidas ma sain tõesti restardi, millest saavad kasu kõik. Nähakse muudkui raskusi, takistusi, mitte edasiminekut. See, kui läbi ma olin, kui jõuetu — mitte keegi ei näe või peetakse normaalseks, paratamatuseks. Emade vaimne seisund ja energia, mis on alla nulli, koos enesehinnangu ja kõige muuga ei ole ega pea olema emadusega seotus paratamatus — kõikide pereliikmete ülesanne on teineteist hoida, üles upitada, hoolida.

Nende asjade puhul ei saa ka kõrvale jätta meie kaasasündinud isiksuseomadusi — ahistus on minu puhul kerge tulema, vabadus, enda laadimine — see on hädavajalik, et olla parim ema ja parim naine. Üks lugeja kord kirjutas, et tema jaoks lastega aeg ongi tema aeg, miks ma seda oma aega taga ajan. Minu jaoks see nii ei ole, tean, et paljude teiste jaoks ka mitte — siin ei ole õiget ega valet, me kõik oleme erinevad ja teeme nendes tingimustes, mis meil on, parima, mida oskame ja jõuame. Kui meil on tõesti vaja enda aega, vaja teha, mida peame tegema, et tunda end tasakaalus, jalgadega maa peal, õnnelikena, edumeelsetena, siis selle eest, et me vajame olla meie ise, ei pea me muudkui vabandama, et kellegi aega “raiskame” või ebamugavusi tekitame. Me ei pea enda eksistentsi ja väärtustamise pärast koguaeg vabandama, selgitusi tooma, ära põhjendama!

Kui rääkida veel sellest leierdatud (aga põhjusega) naiste ja meeste rollist, siis kipun arvama, et ükski silm ei käi peas ringi, kui mees võtab aja puhkuseks, läheb kauaks välismaale, teenib raha perest eemal. Keegi ei ütle, kuidas ta võis, kas naine lubab. Öeldakse, et tubli, vastutustundlik, töökas, see on paratamatu, “peabki” raske olema — mida iganes, aga seda, et see oleks vale või mees oleks “rongaisa“ — mitte iial. Nii, et ma ei kavatse endale pähe võtta ka seda, kuidas naine selliseid tegusid tehes midagi muud, kui tubli, vastutustundlik ja töökas on.

Aeg alaväärsena, süümepiinasid, mittepiisavana tunda, “ainus roll kodu ja lapsi kasida” on naiste jaoks l-ä-b-i ning kes veel võitlevad sisimas nende tunnete ja tõekspidamistega, siis tahan kinnitada, et see, mida teil on vaja teha n-ö enda jaoks, kodust eemal, on perele suurim panus, mida anda saate, nii rahaliselt kui vaimselt, sest enda terve vaimne ja füüsiline tervis ongi teie ja lähedaste eduga otseses seoses. Pealegi, see on hädavajalik tunda naudingut ja head meelt millestki — ei ole lulli löömine, kergemeelne või vastutustundetu suhtumine.

Ja ikka kordan vana tõde — peavangutajad, skeptikud, hinnangute andjad ei ela meie eest meie elu — keegi ei tule minu lapsi kasvatama, peresse majanduslikult investeerima ega anna raskel hetkel enda õlga, mille najal nutta. Nii, et kogu vastutus, otsused, ohverdused on meie enda peal — me kõik anname endast parima iseenda ja seega enda pere hüvanguks.

Allikas: filtritablogi.com