Kallist teraapiat ootava lapse ema: ma ei jõudnud pärast sünnitust Jetet vaadatagi, kui meedik temaga minema jooksis
Olin kohutavalt hirmul. Kell 7 pani ämmaemand uuesti KTG peale ja ütles, et ootame hommikuse vahetuse ja sünnitusosakonna juhataja ära. Kell 8 oli umbes vahetus ja kisa läks lahti, kui osakonna juhataja välja ilmus, ta oli väga kuri, et öine vahetus mind keisrile ei viinud ning juba oli operatsioonisaali mindud valmis panema. Ma olin selleks hetkeks juba päris kurnatud, epilepsiahoost tingitud lihasvalu, väsimus, jne...
Nüüd tekkis siiski lootus, et saan lõpuks abi ja kohe peagi näen oma tütart ja see õudus saab läbi. Operatsioonisaalis sain selga süsti, olin ärkvel, aga pilt on siiski üsna hägune. Mäletan vaid, kui üks arst ütles "näita emale nägu ära". Jete sündis 17.04.18 kell: 10.41 (2980g ja 49cm). Ma ei jõudnud Jete poole vaadatagi, kui noor neiu temaga minema jooksis, beebi ei nutnud ega teinud häält. Mina jäin magama.
Kus mu laps on?
Ma ei tea, kaua ma magasin, aga ärkamistoas tõustes oli seal tühjus. Kus mu laps on? Ja ema?Kohe tulid kaks õde, kes sõidutasid mind mõned korrused ülespoole ja seal nägin oma ema, kes mind seal juba ootas. Kuna mina ja Jete isa olime broneerinud perepalati, kästi emal minu asjad sinna viia. Jete isa hakkas samal ajal Soomest koju sõitma. Seejärel algas üks lõputu ootus.
Hommikul vahetust alustanud ämmaemand käis mulle ütlemas, et laps tuuakse varsti minu juurde ja saate oma palatisse. Ootasime ja ootasime, aga keda ei toodud, oli laps. Lõpuks tuli seesama ämmaemand ja kutsus ema kaasa. Ütlesin veel emale, et kui lapse juurde lähed, tee pilti ka. Kui ema tagasi tuli, palusin kohe pilte näidata ja küsisin, et mis räägiti jne. Ema ütles, et ta ei teinud ühtegi pilti ja kõik ei ole päris hästi.