Kes teeb oma rasedale naisele ja väikesele lapsele midagi sellist?!

Kartsin, et sellise uudise kuulmine lööb mind rivist välja ja paneb ülimalt hüsteeriliselt reageerima. Hakkasin isegi mõtlema, et kas on võimalik sellist asja üldse üle elada? Mu elu armastus on mind reetnud.

Ta on mind alandanud ja kuigi ta palub vabandust ja lubab, et see ei kordu, siis kus on see garantii? Olin peale teada saamist nutnud peaaegu lohutamatult. Vahepeal suutsin hinge tõmmata ja siis tundsin uuesti, kuidas kõik mu elus on kokku kukkunud. Kõik turvaline on hävinud, tulevik purustatud ja plaanid kadunud. Koju minnes mõtlesin, et tahaks ta lihtsalt maha lüüa selle teo eest. Kes kuradi lurjus teeb oma rasedale naisele ja väikesele lapsele midagi sellist?!

Mingi hetk tundus, et enam pole võimalik nutta ja pea hakkas hoopis teistmoodi tööle. Ma ei hakanud end süüdistama ega teda õigustama, vaid guugeldasin ülejäänud öö, kuidas ellu jääda ja toime tulla. Olin veendunud, et lahutus tuleb sisse anda ning ütlesin isegi abikaasale, et tal on aeg asjad pakkida ning minna ära venna poole.

Too hetk ma otsustasin, et minust ei saa seda uksematti, enesehaletsusse uppunud inimest, kes oma laste isa vihaselt siunab, lapsi temast eemale hoiab ja kohtu kaudu alimente nõuab. Otsustasin hoopis, et keskendun iseendale ja oma lastele ning lükkan selja sirgu ja tulen sellest välja. Beebi pole süüdi selles, et sellisel mentaalselt ebanormaalselt ajal minuga keha jagama peab ning seetõttu sundisin end rahulikuks. Kogu selle loo juures tundub nii palju asju, mis on täiesti ebaloogilised. Kui mu abikaasa endine armuke mulle helistas ja nutta lahistas telefoni, et mina justkui tema eluarmastuse oma eksistentsiga olen ära rikkunud ja tema nüüd hingest katki ja õnnetu on, sest tema armastas minu meest tõeliselt ja lootis roosat tulevikku, siis mu abikaasa reaktsioon oli hoopis teine: suhe oli kestnud üürikest aega, kokku saadi vaid loetud tunnid mõningatel päevadel ja temal mingeid tundeid pole. Tekib ju küsimus, et mis toimub? Kumb valetab? Mis oli mulle tehtud telefonikõne eesmärk? Lootus, et mees lendab kahe sekundiga tänavale ja jookseb tolle naise juurde? Mis üldse toimus nende kahe peades?

Kuidas ma oma abikaasa armukest lohutama pidin, sellest kirjutasin SIIN!

Kuidas saab olla nii, et üks inimene on nii hullumeelselt armunud ja teine ütleb, et see oli vaid kiusatusele järele andmine, kus puudusid tunded? Ilmselgelt neid vastuseid ma ei oma ja loodan vaid, et teraapias saan abikaasa end rohkem avama. Minu arvates oli me suhe hea ja tugev ning kuigi võib üles lugeda mõningaid vigu, mida mõlemad oleme teinud selles suhtes, siis ei saa kumbki teineteisele ette heita teineteise unarusse jätmist, kire puudumist. Oleks siis kasvõi tülitsenud, saaks aru, et mees tahtis väljapääsu suhtest, kus naine muudkui kriiskab ja halab. Ta ei tulnud kunagi koju peale tööd vihase ja vissis naise ja viriseva lapse juurde. Koju tulles oli elamine alati puhas, toit valmis ja riided puhtalt kapis. Samas eeldasin ikka, et ka tema panustab pereellu, et minagi saaksin võimaluse end ametikohal proovile panna.

Meil pole kunagi olnud selliseid probleeme, et tekiks tülid sellest, kumba töö on tähtsam või kelle kord on laps lasteaiast tuua. Pigem on asjad alati selgeks räägitud ja mõlema töö ning tööga seotud eemalviibimised on olnud võrdse olulisusega: kui olen mina olnud eemal, on tema sättinud end rohkem kodune olema ja vastupidi.

Vaatame siis, kuidas edasi.