Tahad, et laps lõpetaks jonni ja hakkaks õppima? Lahendus võib peituda sinu ja partneri suhete kordasaamises

Lapse haigused, õpperaskused ja käitumisprobleemid ei ole tihti üldse mitte lapses kinni, ütleb süsteemsete lahenduste terapeut Marianne Franke-Gricksch. Lapsed näitavad meile täiskasvanute maailmas toimuvat läbi enda.

Marianne Franke-Gricksch on süsteemsete lahenduste terapeut(kasutatakse ka sõna konstellöör), kes tõi õpetajana süsteemse lähenemise haridusmaailma. Töötades Saksamaal õpetajana mõistis ta, et laste väljakutsed koolis on tihedalt seotud lastevanemate ja täiskasvanute maailmas toimuvaga.

Marianne Franke-Gricksch hakkas oma töös kasutama perekonna süsteemse konstellatsiooni põhimõtteid. Rakendades oma igapäevatöösse süsteemseid põhimõtteid, hakkasid toimuma muutused nii lastes kui ka nende peredes. Ei läinud kaua aega, kui lapsed hakkasid oma koolitööid tegema suurema entusiasmiga ning nad olid osavõtlikumad tegemaks ise ettepanekuid probleemide lahendamiseks.

Mis on süsteemne pedagoogika?

Süsteemne pedagoogika ei ole juhendiga raamat, see on eluviis, kus aktsepteerime olukordi sellisena, nagu nad on, tunnistame olukorra reaalsust, täname selle eest ja otsime võimalusi muuta neid olukordi vastavalt meie võimalustele. Süsteemsel juhendajal on võimalus vaadata olukorda laiemalt.

Süsteemne pedagoogika näitab, kuidas lapsed on seotud kõigi oma perekonna takerdumistega. Lapsed püüavad tihti lahendada oma vanemate ja vanavanemate asju. Kuid siis nad ei saa olla edukad, nad jätavad kooli pooleli, kahjustavad oma tervist. Kui vanemad võtavad neile endale kuuluvad ülesanded ja vastutuse enda kanda, saavad lapsed lõdvestuda, olla koolis edukad ning armastus saab taas voolata.

Kuidas süsteemne pedagoogika saab aidata õpetajaid ja kooli?

Süsteemne pedagoogika ei ole õppekava, mida saab õppida. See on suhtumise küsimus. Näiteks on õpetajad klassis edukad siis, kui nad armastavad omaenda peret ja on nendega rahus. Ja kui nad saavad oma õpilastele öelda: hoian teie vanemaid oma südames!

Süsteemse pedagoogika juhendaja võib aidata koolil oma eesmärke saavutada. Samuti võib kaaluda lapsevanemana, õpetajana, direktorina perekonna konstellatsioonide tegemist isiklike probleemidega tegelemiseks. See aitab saada paremaks õpetajaks, lapsevanemaks, direktoriks.

Kuidas süsteemne pedagoogika aitab lapsevanemaid?

Õpetajate suhtumine võib aidata vanematel saada nii kooli, laste kui ka iseendaga usaldusväärsemaks.

Õnnelik perekond on lapsele tema peamine rõõmu ja elu allikas. Kui vanemate vahel on probleeme, tunnevad lapsed end süüdi ja on valmis tegema kõik selleks, et pere jääks kokku. See võib olla lapsele traumeeriv. Kui ta seda kõike kogeb, tundub talle, et ta elu on läbi.

Lapsed on äärmiselt murelikud. Nende tähelepanu on kodus, mitte klassiruumis. Miks peaks laps huvituma matemaatikast või teadusest, kui tema pereelu on otsa lõppemas? (see on lapse ettekujutus).

Sellel lapsel, kes muretseb oma vanemate pärast, on nii akadeemilisi kui ka distsipliiniprobleeme. Ta otsib võimalust, kuidas oma viha, hirm, pahameel vabastada.

Mida saab õpetaja siin teha?

Õpetaja pettub, kui ta ei suuda õpilase tähelepanu köita. Ta püüab lapsi distsiplineerida. Ta püüab saada ka vanemate tähelepanu. Kuid miski ei näi toimivat. Õpilane on kodus valitsevast olukorrast väga üle koormatud. Kui õpetaja avaldab nüüd suuremat survet (parima kavatsusega), läheb olukord veelgi hullemaks. Vanemate kaasamisel tekitavad probleemid ka kodus veelgi suuremat stressi. Nüüd kasvab lapse süütunne veelgi. Kõigi pettumus kasvab pidevalt. On tekkinud nõiaring.

Mida me saame teha?

Tegelikust probleemist teada saades saavad õpetajad, vanemad, nõustajad jt olukorda teisiti suhtuma hakata. Nad võivad aidata lapsel eemalduda vanemate probleemidest ja kinnitada talle, et mõlemad vanemad armastavad teda alati, hoolimata sellest, mis vanemate paarisuhtes juhtub. Nad võivad anda lapsele ruumi ja tuge emotsioonidega hakkama saamiseks ja võimaldada lapsel lõõgastuda. See on leevendus kõigile asjaosalistele, sealhulgas vanematele ja õpetajatele.

Paljudel Eesti lastel on diagnoositud hüperaktiivsus (ATH, ADHD), ärevushäired, depressioon, õpperaskused ja teised mentaalsed häired. Vaadates neid diagnoose süsteemsest pedagoogikast lähtuvalt, mis võivad olla nende põhjusteks?

Meie lapsed on väga tundlikud ja nad võtavad enda kanda kõik selle, mida täiskasvanud pole teadvustanud ega lahendanud. Ehk siis meie probleemid mõjutavad meie lapsi. Sellepärast käituvadki lapsed viisil, millele me ei oska kohe seletust anda. On olemas süsteemne seletus, miks toimub koolis kiusamine, miks vandaalitsetakse, miks on depressiooni, miks õpitakse halbadele hinnetele jne.

Selleks et lahendada teatud mustreid ja käitumisi, tuleb meil vaadata kaugemale sellest, mis meile esmapilgul nähtav on.

Me ei tea, millised on tegelikud põhjused düsleksia, ADHD, depressiooni, vaimuhaiguste ja kõikidel muudel sümptomitel, mida näeme. Konstellatsiooni töö käigus võime teada saada, kuidas sümptomid on seotud lapse vanemate ja vanavanemate kogemustega. Kui hakkame austama ja lugu pidama nende saatusest ning lõpetame vanemate süüdimõistmise, saavad lapsed võtta perekonnas oma tõelise koha ja nad saavad lõõgastuda. Ja sellega algab tervenemine.

Koolikiusamine on Eestis hetkel aktuaalne teema. Süsteemsest pedagoogikast vaadates, mis on selle põhjuseks?

Nendes riikides, kus olen käinud, on koolikiusamist väga sageli. Lapsed näitavad meile, mis toimub täiskasvanute maailmas. Lapsed on vanemate peeglid. Nii et me saame teha ponnistusi ainult oma peres ja täiskasvanute maailmas, siis võivad ka lapsed kiusamise lõpetada.

Kuidas parandada suhtlust õpetajate ja lastevanemate vahel, ilma et nad üksteist süüdistaksid?

See saab juhtuda siis, kui igaüks meist läheb oma kohale- vanemad on vanemad, lapsed on lapsed ja õpetajad on õpetajad. See on oluline!

Kui vanemad ja õpetajad omavahel kaklevad, peavad lapsed valima poole. Tavaliselt jäävad nad vanemate poolele ning seejärel blokeerivad ja ignoreerivad nad seda, mida õpetaja üritab neile õpetada. Siis ei ole enam harmooniat. Lapsed ei taha olla selliste konfliktide keskel. Ja see põhjustab neile lõpuks distsipliiniprobleeme.

Veel üks tüüpiline (tahtmatu) probleem on see, et kuigi me võitleme oma laste eest, unustame neile samal ajal pöörata tähelepanu, mida nad tegelikult väga vajavad. Unustame oma laste eest hoolitseda ja osaleda nende elus, sest me "võitleme nende eest."

PISA testide järgi on Eesti lapsed peale hiinlasi kohe esirinnas. Aga samal ajal on nad koolis väga õnnetud. Kuidas süsteemne pedagoogika saaks siin olla kasulik nii lastele kui ka koolile?

Õpilaseks olemise juures on oluline mõista ja näha, et õpilased on oma vanemate lapsed, kus nad on seotud oma perekonnas toimuvaga. Peres võib olla erinevaid probleeme, väljendamata tundeid ja muid lahednamata olukordi. Lapsed toovad kõik selle endaga koolitundidesse kaasa ja proovivad seal seda lahendada. Oluline oleks, et vanemad ise tegeleksid oma probleemidega ja mõistaksid, kuidas nad on nendesse teemadesse haaratud.

Kas sa palun tooksid oma praktikast näite, kus ja kuidas on süsteemne pedagoogika aidanud?

Oli üks väike neljaaastane Mehhiko poiss, kes üldse ei rääkinud. Tema ema oli käinud erinevate arstide vahet, külastanud terapeute, psühholooge, neurolooge ja palju teisi. Tulemust polnud. Mul polnud aimugi, kuidas selle poisi raskusi lahendada. Ema istus mu kõrval, poeg tema süles. Väga armas poiss oli, naeratas ja rahustavalt ümises viit. Ma ei teadnud, mida teha. Ma palusin emal valida esindajad oma abikaasale, endale ja oma kolmele lapsele. Äkki sirutas abikaasa esindaja- kolme lapse isa - oma käe välja. Küsisin naiselt, mis on tema arvates selle põhjus. Siis rääkis naine oma mehest: " Ta külastab igal nädalal oma vanemaid. Ma ei saa aru, miks".

Ma palusin tal lisada asendajatena kaks vanemat, tema mehe vanemad. Naisele nad meeldisid. Siis nägin, et ta ämm pani suu kinni ja hammustas huulde. Ma käskisin tal see lõpetada, kuid ta ei teinud seda. Siis ütles mulle klient, et tema äial on casa chicca (Mehhiko komme omada teist naist ja lapsi). Ja naine tütles, et kindlasti see teeb ämmale väga haiget, kuid ta ei rääkinud sellest kunagi ühtegi sõna. Sel hetkel hüppas väike poiss ema sülest maha, jooksis vanaema esindaja juurde ja hämmastavalt valju häälega lausus: "abuela, abuela", mis tähendab: vanaema, vanaema. Kõik töötoas osalejad hõiskasid: " Ta saab rääkida, ta räägib!

Pärast saatsin ema koos oma kolme poisiga koju. Uksel pööras väike nelja aastane poiss ringi, vaatas mulle otsa ja ütles: "Tore oli siin sinuga olla, tulevikus tulen jälle".

On palju muidki teemasid, mida tahan oma Eesti töötoas jagada. Ma tean, et konstellatsioon võib tuua südamesse seda, mida sõnades ei saa edasi anda. Me saame töötoas kogeda, kuidas armastus voolab.

24. ja 25. oktoobril 2020 on võimalus osaleda süsteemse pedagoogika seminaril "Sa oled üks meist", mis leiab aset Tallinnas Hotell Euroopa. Seminari läbiviija on süsteemse pedagoogika rajaja ja oma ala meister sakslane Marianne Franke-Gricksch. Süsteemne pedagoogika on uus vaatenurk haridusele ja seal aset leiduvatele protsessidele. See võimaldab näha uut lähenemisviisi düsfunktsionaalsetele hoiakutele ja õppimishäiretele. Täpsema informatsiooniga on teil võimalus tutvuda lehel www.empaat.ee