Neid asju on igal emal kasulik teada, et ära hoida mõttetut põdemist

Emad puutuvad igapäevaelus kokku karmi ja kohati isegi hirmutava reaalsuse, ehmatavate tunnete, ebameeldivate üllatuste ja meeleheitega. Aga sa pole ainus ema maailmas, keda niisugused tunded tabavad.

Elu jookseb eest

Selleks ajaks, kui arvad, et oled mingi asjaga hakkama saanud ja mäele jõudnud, on kõik juba tegelikult läbi. Kõik sinu oskused vahetada eest ära vingerdaval põnnil mähkmeid on pikas perspektiivis kasutud, sest üsna pea hakkab ta nende asemel kandma korralikku aluspesu. Ja sulle jääb tunne, et sa justkui polegi midagi selgeks saanud.

Esimese lapsega saad asjad enam-vähem käppa, siis tuleb teine titt ja kõik on hoopis teisiti. Sest teisel lapsel on tavaliselt teistsugune temperament, maitse ja arenemisgraafik. See, mida sa esimesel korral õppisid ja kõrva taha panid, teisel korral tavaliselt ei tööta. Üks laps võib reageerida vaid valju häälega antud korraldustele, kuid teise võib selline lähenemisviis pisarateni ära hirmutada.

Mõttetöö on väga oluline. See annab sulle võimaluse inimesi (sh lapsi) mõista. Lisaks palju lasteraamatuid ja -muusikat, mähkmete kinnitamise ja ülikiire õhtusöögi valmistamise kunst.

Selsamal hetkel, kui ühe probleemi lahendad, kerkib esile järgmine

Söötmine, mähkimine, magama panek — need on asjad, mille ümber keerleb väikelapse ema elu. Emadele, kes on harjunud tööelus projekte lõpetama ja karjääriredelil ülespoole rühkima, tundub lapse eest hoolitsemine närvesööv ja vaimunüristav.

Ja kui sul on lapsi rohkem kui üks, siis hakkavad erinevad asjad üksteisele sisse jooksma — sa pead kogu aeg ringi jooksma ja täitma sel teekonnal samaaegselt mitmeid erinevaid ülesandeid. Nii juhtubki, et unustad ühele lapsele hommikusöögi juurde helbeid anda, sest teine on samal ajal parajasti kohe-kohe kooli hiljaks jäämas.

Mingil hetkel saad aru, et asjad, mis peaksid olema sinu kontrolli all, ei ole seda mitte. Ja siis sa lihtsalt otsustad: ujun vooluga kaasa.

Ku kipud lapsega vaidlema, siis vaata SIIA!

Tunned end abituna

Tahad teha kõik mis võimalik, et su laps ennast maailmas õnnelikuna ja ohutuna tunneks. Kuid nii kodus kui mänguväljakul võivad asjad mõnikord sinu otsese kontrolli alt väljuda. Teeb haiget, kui näed, et teised lapsed sinu silmatera kiusavad või endaga mängima ei võta. Otse loomulikult hakkad mõtlema, kuidas oma last aidata.

Tegemist on ikkagi sinu lapsega ning hämmastaval kombel leiad sa probleemidele lahenduse. Või leiad sõprade seast kellegi, kes on midagi samasugust kogenud. Räägid näiteks õpetajatega-kasvatajatega ja kui nad lapse probleemidest teadlikud on, oskavad nad neile tähelepanu pöörata ning sinul on samuti parem enesetunne.

Sa ütled ja teed valesid asju

See on fakt. Kuid suhtluses lapsega on vigade tegemine olulise mõjuga. Sest sinu käitumine ja vead mõjutavad lapse kasvamist ja vaimu.

Kolmeaastane tütar, küsib, kas ta võib koos vennaga filmi vaadata ja sina haugatad vastuseks: „Ei! On aeg magama minna. Niigi olete te liiga palju telekat vaadanud ja võib-olla peaksite sellest üldse loobuma.” Ja nii edasi — elad oma tööga seotud meelehärmi välja laste peal, kes on ju tegelikult täiesti süütud kõrvalseisjad. Ühel hetkel ehmatad, et laps võib sind selliste asjade peale vihkama hakata. Aastaid hiljem saad muidugi aru, et ta armastab sind endiselt ja telekas pole teie kodust ka kuhugi kadunud.

Enesevalitsuse kaotamine pole aga siiski hea, kuigi see on täiesti inimlik. Enne, kui kisama hakkad või midagi halvasti ütled, loe järgmisel korral kümneni. Väikesed vead sinu lapse elu ära ei riku. Kui midagi juhtubki, vabanda ja liikuge koos edasi. Laps teeb seda nagunii, tee siis sinagi.

Et saaksid segamatult tualetis käia, pead ukse seestpoolt lukku panema

Isegi hügieenitampooni ei saa sa vahel vahetada ilma, et keegi vahele segaks. Kuid lastele on võimalik õpetada kannatlikkust, iseseisvus ja seda, mida tähendab privaatsus — tuleb lihtsalt piirid paika panna. Pane tualetiuks lukku ja rahusta laps, kes uksele klopib, sõnadega maha. Sest sul pole mingit vajadust igal sekundil lapse jaoks kättesaadav olla.

Lapse tujusid on pea võimatu ette arvata — kunagi ei tea millal need muutuvad

Ühel hetkel oled sa oma lapse jaoks parim ema maailmas, järgmisel aga ei meeldi talle nende pannkookide välimus, mis sa just-just hoole ja armastusega valmis küpsetanud oled. „Pannkoogid ei ole sellised!” kisab ta laua taga istudes.

Sõnad, millega ta sind salvab, korduvad ning ajapikku muutud sa nende suhtes immuunseks. Kui tegemist ei ole just väga asotsiaalse jõhkrusega (enne kooliiga on see haruldane), on tegemist lapse normaalse arenguga ning sa ei peaks solvanguid isiklikult võtma. Näiteks kaheaastatele on igasugused muutused väga vastumeelsed, sest nad püüavad aru saada, kuidas maailm toimib ning kui neil on mingist asjast ettekujutus tekkinud (pannkookidel on näod peas!), on neil raske mõista, et nende ettekujutus asjast pole täielik ja ainus tõde.

Sul on raske lasta tal iseseisvuda

Kui tunned, et oled kontrollifriik, on sul vahel väga raske endale öelda, et ära sekku, kui näed, et laps pusle kokkupanemisega tõsist vaeva näeb, või on sul komme iga kümne sekundi tagant lapsele meelde tuletada, mida ta tegema peab ja mida mitte.

Tegelikkus on see, et mida rohkem sa tagasi tõmbud, seda enesekindlamaks su laps muutub. Ja nii see peabki olema. Lapsed peavad paljusid asju tegema iseseisvalt. Tunded, mida nad neid tehes tunnevad, tulevad neile nii praktilises kui vaimse tervise mõttes kasuks. Kui nad pärast korduvat proovimist millegagi hakkama saavad, on õnne- ja rahulolutunne väga suur.

Igal otsusel, mida sa teed, ja teol, on mõju

Kuid sa ei märka seda kohe. Saad küll suures plaanis aru, kuidas asjad sujuvad, kuid oma tegude-tegemiste tegelikku mõju adud siis, kui lapsest on täiskasvanu saanud.

Lapsevanemaks olemine on imekaunis ja müstiline kogemus. Panustad ühesse väikesesse inimolendisse palju aega, lootust, armastust ja raha. Kuid parimat moodust nende ressursside kasutamiseks on raske välja mõelda.

Allikas: parenting.com