Mehel tekkis armuke, pinged olid tööl ja kodus — ma varisesin kokku. 3 nädalat pärast antidepressante tuli eluvaim uuesti sisse

“Tegutsesin automaatrežiimil. Pärast 10tunnist tööpäeva tulin koju, tõin lapsed, tegin õhtusöögi, mängisin lastega ja kupatasin nad magama. Justkui veesammas keerutas mind vääramatu jõuga mustavasse põhja,” meenutab Anu teda pärast lapsepuhkusi tabanud läbipõlemist.

Anul (40) on kaks last: Marta (10) ja Markus (8). Ta on naiselik ja naerusuine. Paar aastat tagasi hakkasid aga tuttavad märkama, et alati sõbralik ja tähelepanelik Anu kõnnib ringi tühja, enese ette suunatud pilguga. Ei märka, kui tuttav läheneb. Jalutab tuima näoga mööda isegi siis, kui sõbranna hõikab. “Ligi aasta otsa elasin justkui autopiloodil. Tundega, et pea on pungil mõtteid, mis veerevad eri suunda laiali kohe, kui püüan mõnda neist kätte saada. Tundsin, et olen üritanud mahutada ühte tünni ära töö, õpingud, lapsed ja koduse majapidamise ning nüüd hakkas pilgeni täis vaat vitsu pealt ära viskama.”

Millest Pere ja Kodu veebruarinumbris veel juttu, loe SIIT

Korraga adus Anu, et tormlemise sees on muutunud ka suhe mehega. Ta lükkas sellega tegelemist edasi, kuni… sai tuttavalt teada, et kaasal on kõrvalsuhe. See oli viimane piisk karikas. Anu võttis töölt paar tervise­päeva. Keha reageeris sellele aga nii, et ta ei suutnud enam voodistki tõusta, vasak peapool oli tuim