Raseduskriisinõustaja soovitused | Kuidas kohaneda teadmisega, et lähedki päriselt üksi sünnitama

Sünnitusmajade eeskirjad näevad praegu ette, et sünnitama ei saa minna koos partneri ega tugiisikuga. Rasedate jaoks, kes on pikalt peresünnituseks valmistunud, on see väga suur muutus, mille omaksvõtmine on raske. Siinkohal tuleb kasuks oskus olukorda mõista ja antud tingimustes enda jaoks parim lahendus leida.

Oma mõtteid jagab SA Väärtustades Elu raseduskriisinõustaja Kairi Tozen-Pütsepp.

Kui peagi sünnitama minev pere on nüüd teada saanud, et naisel tuleb sünnitama minna üksi, siis mis on need esimesed emotsioonid, millega tuleb tegeleda?

Et emotsioonidega tegeleda, tuleb need enne enda juures ära tunda ja omaks võtta. Inimesed tunnevad kriisiolukorras end erinevalt, see on normaalne. Ka see kuidas nende emotsioonidega toime tullakse, on erinev. Väga loomulik on hirm ja ärevus teadmatuse ees, abitus või isegi viha ja süü, samuti kurbus ja pettumus. Mõned on harjunud taoliste tunnetega toime tulema neid võimendades, teised tegelevad selliste ebamugavate tunnetega nende eest end peites ehk eitades neid tundeid.

Kuidas muutunud olukorraga kohaneda?

Igal inimesel on oma kohanemisoskus. Ja kui ma ütlen oskus, siis annab see inimesele loa justkui õppida juurde/ümber uusi oskusi kriisiolukorras, tundub loogiline? See on see koht, kus nii füüsiline kui emotsionaalne turvalisus võivad olla vähenenud, kuid säilib kontroll elukäigu üle. Ehk aitab siin mõte, et iga sünnitus on unikaalne nagunii ja sõltub paljudest erinevatest asjaoludest. Et kui mingid asjaolud ei ole nii sobilikud praegu, saab kasutada/tugevdada muid tingimusi.

Kui küsida endalt — mis on minu tugevus, et leida sobiv lahendus? Sageli muutub ka ilma eriolukorrata haiglas naise sünnituse käik/plaan. Minu töökogemusest klientidega võin tuua näiteid, kui elukaaslane haigestub, mees ei jõua välismaalt koju, sünnitoetaja ei saa tulla lumetormi tõttu, jääb haigeks pere teine laps jne jne… Inimene kohaneb selle mõttega, et saab olema teisiti, kui ta võtab selle jaoks aega ja kui ta püüab mõista miks asjad nii on. Siis saab suunata oma energia ettepoole tulevikku, luua uusi võimalusi, mängida plaan ümber, kohaneda.

Kuidas ennast emotsionaalselt ette valmistada eelolevaks?

Julgustan pereliikmeid jagama omavahel mõtteid, emotsioone, vajadusi, tooma need ilmsiks — nii tekib selgus, väheneb ärevus, suureneb teineteise mõistmine ja lõpuks on koos võimalik ka leida viis, kuidas siis sünnitada, kuidas sünnitada seekord just sellises olukorras, kui kõik ei lähe nagu plaanitud.

Kui naisel või mehel ei ole oskust emotsionaalselt olemas olla ja kuulata, võib alati pöörduda tasuta nõustamiseks telefoni 8002008, kus toetust pakuvad raseduskriisi nõustajad.

Kui tunned ennast üksijäetuna või oma olukorras mittemõistetuna, siis tasub aktiivsemalt otsida tuge, kasvõi kedagi, kes aitaks leida kriisiolukorras paremat kontakti tervishoiusüsteemiga. Me läbime kõik oma kriisid ise, kuid me ei pea jääma oma mõtete ja ärevusega üksi. Abi järele käe sirutamine ei ole häbiasi.

Kindlasti on viise, kuidas saab isa toeks olla, nii kodus sünnituse eel kui kohapeal (videokõne jne)?

Jah, kindlasti on. Kel aega sünnituseni, saavad kodus plaanid ümber mängida, rääkida ootustest ja võimalustest, teha konskreetseid praktilisi korraldusi, kaasata tugivõrgustikku perekonna või lähituttavate näol. Need plaanid saavad olema lihtsalt teistsugused kui võib-olla esialgselt plaanitud. Nagu muudki kontaktid meil praegu. Hea on küsida endalt, mis on mulle koos tugiisikuga sünnitamise juures või sünnitusjärgsel perioodil beebiga veel haiglas olles kõige olulisem ja kuidas ma saaksin kogeda sedasama võimalikult sarnaselt läbi erinevate toetuse viiside.

Sageli pikalt haiglas olles kasutavadki naised interneti abi — nähtav pilt, tuttav hääl — lisab emotsionaalset turvalisust. Kanal on teine, kuid inimene keda vajan, ikka ju seesama. Ja see loob kindlustunde.

Paljudele tundub olukord väga raske. Kuidas praegusest situatsioonist enda joaks parim võtta?

Võib olla aitab siinkohal enda ja lähedaste vastu leebe olla, kannatlik ja arvestav. Parim ongi see otsus, mida pere või naine teeb hetkel arvestades olemasolevaid võimalusi ja vajadusi.
Osad meist puutuvad sellise olukorraga kokku esimest korda, osadel on jälle kogemus või lausa mitu võtta oma minevikust. Kõigil on midagi, mis valmistab raskusi.

Mulle meeldib parafraseerida üht vana Vietnami munka, kes ütles, et meie raskus ei seisne kõiges selles, mis me ümber toimub, vaid selles, et me oleme nendes olukordades sageli nii üksinda. Ma kujutan ette, et raske on kindlasti neil, kel pole toetust kas partneri või perekonna näol, kel on lisamuresid oma füüsilise tervisega enne või peale sünnitust ning samuti valmistab raskusi puhtal kujul asjaolu, et olukorras puudub ettenägelikkus, korrapärasus ja nähtav-oodatav lõpplahendus.

Kas on mingisuguseid konkreetseid soovitusi eriolukorra ajaks?

Eriolukord Eestis on hea näide sellest, kuidas arenguline kriis ja traumaatiline kriis omavahel põimuvad. Lapse sünd on kahtlemata inimese elus üks sügavamaid arengulisi muutusi ja nõuab kohanemiseks oskusi ka parimatel aegadel. Hetke kriisiolukord seoses koroonaviirusega paneb selle kohanemisoskuse rohkem proovile. Kui leida kriisist midagi head, näiteks võimalust õppida teisiti toime tulema ja keskenduda selle õppimisele, annab see meile tagasi kontrolli meie elukäigu üle ja suurendab toimetulekut nii paarisuhtes kui lapsevanematena.

Kairi Tozen-Pütsepp on raseduskriisi nõustaja, vaata ka rasedus.ee