Teise lapsega saabus minu võimalus teha vigade parandus

Kaks last üksteise järel – hulluks oled läinud või! Just nimelt selliste ahhetustega kostitasid mind sõbrad ja tuttavad, kui teise beebi uudisega lagedale tulin. Isegi kolleegide õnnitlustes kõlas pettumuse noote. “Kuidas sinust küll selline kodukana sai?” küsisid paljud minult üllatunult.

Millest Pere ja Kodu eriajakirjas Beebi veel juttu, vaata SIIT!

Ilmselt seetõttu, et olen terve elu olnud kõike muud kui laste inimene ning ma ei ole siiani erilises vaimustuses beebiemmede gruppidest ega kärutamisest. Seetõttu üllatas mind säärane stereotüüpne sildistamine väga. Otsustasin selle teekonna ette võtta kindla veendumusega, et kahel põngerjal on koos huvitavam ja arendavam kasvada. Meenutades, kui igav mul lapsepõlves oli ning kui tujukas, trotslik, isekas ja ära hellitatud ma olin, mõistan, millised minu siiani domineerivad iseloomu­vead on tingitud sellest, et mul pole õdesid ega vendi, kellega oleksin pidanud arvestama ja õppima oma asju jagama. 

Teise lapsega saabus ka minu võimalus teha vigade parandus. Närvilisena ja pinges olles sünnitasin oma esimese lapse erakorralise keisri­lõikega, sellele järgnes põletik ja sünnitusjärgne depressioon...