Epilepsiahaige lapse ema: osad inimesed hoiavad lapse haiguse pärast meist eemale ja see teeb haiget

Ühel ööl ärkas Kristel iseäraliku heli peale. Lapse voodist oli kuulda katkendlikku hingamist ja korinat. Naine pani tule põlema ja nägi, et kuuene Karl oli oma voodis teadvusetu ja kontaktivõimetu. Kristel kutsus ruttu kiirabi ja see sündmus muutis kogu pere elu alatiseks.

Arstid jõudsid kohale mõne minutiga, lükkasid ema koridori ja hakkasid kähku last elustama. Hiljem haiglas ütles arst, et poisil tekkisid hingamis­raskused krampide tagajärjel, mis omakorda olid ilmselt põhjustatud palavikust.

Möödus poolteist kuud. Karl möllas koos onulastega suvises Kauksi rannas. Lapsed suplesid Peipsi järves, ajasid üksteist taga ja loopisid palli — lõbu oli laialt! Korraga märkas Kristel, et poeg kukkus vette ja üles enam ei tõusnud. “Arvasin, et ta tõmbas vett kurku, ja kiskusin ta veest välja. Ta oli samasugune nagu tookord kodus. Teadvusetu, ei hinganud — nagu laip.”