Varsti hakkab mehel ka puhkus ning selleks ajaks proovime perega kusagile reisida. Eestist välja ma minna ei julge, kuigi nüüd juba saaks ja naaberriikides tegelikult pole üldse haigestumiste arv suur. Samas kohati on tunne, et nüüd ronivad kõik kõikjale kokku. Nägin internetis postitust, et saab laevaga Turusse minna ja seal on Muumimaa läheduses ning tundus ahvatlev, samas suutsin sellele ahvatlusele mõelda vaid viis minutit, kui sisse tekkis äng: kas see oleks meile ohutu? Laeval suurem hulk rahvast, äkki mõni haige ka. Sama ka Muumimaal. Ilmselt jääb tänavu suvel ka Lottemaale minemata, sest seal palju inimesi. Rannas olen samuti valinud kõige varjulisema nurga võimalikult eemal teistest. Ma isegi ei julge mehele öelda, et äkki reisiks sinna või tänna, sest enne kui suudan plaani kokku panna, hakkan juba mõtlema, kui palju kusagil inimesi olla võib. Millegipärast on jätkuvalt hirm selle haiguse ees ja tänu vabatahtlikule karantiinile kõige hullemal ajal, olen endast välja juurutanud ka oskuse poes käia. Võimalusel väldin poeskäike. Õnneks osad poed pakuvad võimalust sümboolse tasu eest oste komplekteerida ning saab vaid autoga järgi minna. Või siis vankriga mööda jalutada. Kullerit olen kasutanud pigem harvem, sest keegi kotte tuppa ei too ja seetõttu ei näe ma mingit pointi enam neid tellida.

Igatahes on mehel puhkus tulemas ja tahaks küll kusagil päris mere ääres olla ja samas eemal massist. Õnneks Eestis on see võimalik, sest enamus maismaad ümbritseb merepiir. Küll leiab selle koha, kus saab pisikese majakese üürida ning oma perega vaid rannas olla.
Eraldi teema on vihmaste ilmadega. Ma automaatselt tajun, et lähen kohe kuidagi pingesse, kui natukenegi vihmasemaks ilm läheb. Tubased tegevused tehtud ja meelelahutus pakutud, aga füüsiliselt on rahutu olla. Seega loodan, et kui kord puhkusele saab, siis ilmad mängivad võimalikult palju kaasa soodustamaks tegevusi värskes õhus.

Ilmselt ei erine minu suvemõtted palju teiste pereinimeste omadest, sest soovid ja hirmudki on praegusel ajal ju sarnased.