Kui enamiku haiglas oldud ajast Liilit ravimite mõju tõttu magas, siis koju jõudes tegi ta esimesel kahel elukuul selle tasa lakkamatu röökimisega, mis võis kesta mõnel ööpäeval isegi 20 tundi. Kui ta kümneks minutiks magama suikus, oli hästi; kokku kogunes ööpäevas unetunde tihti vaid neli.

Esimesele pikemale, 40minutilisele uinakule sai Triinu tütre kolmandal-neljandal elukuul. Emale oli see väga raske aeg. “Laps oli tundlik ja pisemgi heli ajas ta üles, kuid perearst ütles lihtsalt, et osa lapsi ei magagi,” meenutab Triinu mõrult. Aastaselt, kui teised temavanused ütlesid esimesi sõnu, ei öelnud Liilit silpigi.

Kuna tirtsu käitumuslikud eripärad ei andnud Triinule rahu, pöördus ta arenguhäiretega tegeleva lastepsühholoogi poole