Kriipivalt karm pihtimus: mulle ei meeldi olla ema. Iga päev on nagu pankranniku äärel seismine

"Mulle ei meeldi olla ema. Armastan oma väikest poega meeletult, kuid ema olla mulle ei meeldi. Siinkohal täpsustan, et mitte, et ma ei taha olla ema, vaid praktiliselt kõik, mis siiani emaks olemine tähendanud on - see ei meeldi mulle," just nii karmina tunduvalt ausa ülestunnistuse tegi üks ema.

"Olen püüdnud leida endas seda "ürgset instinkti", kus kõik peaks tulema ju seest poolt, nii ise enesest. Aga minus puudub see. Üks kõik, kust nurga alt või millise lähenemisega ma ka ei vaataks. Ma ei naudi. Nii palju olen ma aru saanud, et suur osa minust ei ole siiani nõus leppima olukorraga, kus mul ei ole vabadust enam," jätkab ta hingekriipivalt ausat pihtimust Facebooki-grupis "Positiivne ja rahumeelne vanemlus".

Avaldame postituse autori loal täismahus. Lisaks palusime samade tunnetega võidelnud ja need raamatuks "Vikerkaare taga vangis" vorminud Kerttu Talvikul (toona Vesik) antud postituse valguses meenutada oma lugu - et toetada kõiki emasid, kes nii tunnevad ja anda nõu neile, kelle lähikonnas selliste tunnetega värsked emad on.

Just Kerttu jaoks on seesama pihtimus ja mõtted vägagi tuttavad. Ka tema on kogenud sünnitusjärgset depressiooni ja valmis täna avameelselt rääkima sellest, kes ja mis aitas teda ja mis võiks aidata nii selle pihtimuse autorit kui paljusid teisi, kes sarnaste mõtetega igapäevases heitluses ning sellestki, kuidas toetada, kui üks neist satub olema sinu sõbranna või tütar...