Pilleriin ei osanud kodurõdu kuidagi ohtlikuks pidada. Tavaline korter­maja rõdu, mille äärelaudade vahelt väljavaatamiseks oli vaja korralikult vaeva näha. Ühel veidi tuulisemal päeval mängisidki Pille­riin ja Loreen (toona 11-kuune) jälle rõdul, kui naine tundis, et lapsele kuluks dressikas ära. “Läksin tuppa, tütar tuli järele. Ma ei vaadanud ta poole, arvasin, et ta järgneb mulle omas tempos.”

Paraku oli õuest õdede hääli kuulnud Loreen rõdule tagasi pöördunud ja korraga kostis müts. “Mõtlesin: eiiii, nii ei saa olla! Jooksin rõdule ja mu esimene reaktsioon oli samuti alla hüpata.“

Õnnetus tõi emale kaasa kriminaalmenetluse ja kuudepikkuse traumateraapia. “Mul ei ole siiani lihtne juhtunut meenutada ja kui keegi selle kohta küsib, on hinges ikka hirm, et ta vaatab mind kui hoolimatut ema,” tunnistab Pilleriin, kes loo uuesti lahti harutab ja jagab oma fotosid, et teised vanemad sellest õppida saaksid, sest see lugu juhtus ühes täiesti tavalises armastavas Eesti pere kodus

Jaga
Kommentaarid