Oma kolmandat last Aron Martenit (10 k) oodates polnud mul raseduse algul ei iiveldust ega muid muresid, kuni 12. rasedusnädalal algas ühel õhtul äkki tugev verejooks. Istusin diivanile ja puhkesin nutma. Tütar Teele-Liis (6) küsis, mis juhtus, mispeale rääkisin talle ausalt, et beebiga on midagi pahasti ja emme peab arsti juurde minema. Ise olin sel hetkel kindel, et meil ei ole enam seda last. Tütar tegi mulle pai ja ütles: “Emme, ära muretse, me saame selle beebi!” Ma vaatasin teda ega suutnud uskuda, kust tuleb väikesel inimesel selline elutarkus.

Edasi lugemiseks: