“Ma olen katki. Tunnen end kui sõjast naasnud mees, kuigi sõda pole kaugeltki läbi...” ohkab Martin* (43) kohvikus raskelt toolile vajudes. “Tema on sõjaaja laps,” lisab ta valulikul ilmel, viidates eemal raamatut lugevale kümneaastasele tütrele Elisabetile*.

Elisabeti emaga tutvus Martin juba kooliajal. 2009. aastal kohtusid nad pooljuhuslikult uuesti ja siis juba hoopis teistlaadi tunnetega – suhe arenes tormakalt ja vähem kui aasta pärast jäi naine lapseootele.

11 aastat hiljem õhkub Martinist väsimust ja jõuetut trotsi. Kogetud ebaõiglus ei anna talle asu. Ta räägib juba kaheksa aastat kestnud keerulisest teest, mil lõppu ei näi paistvat - ema annab endast valedega palistatud maksimumi, eirab pea kõiki kokkuleppeid, et tütar ja isa