Põhjuseid, miks raamat on suurepärane kink! Lastekirjanik Hilli Rand: iga raamat avab ühe ukse tundmatusse, kuhu muidu ei satuks!

Üle kümne aasta lasteraamatuid välja andnud Hilli Rand sõnab, et lugemine on lapse jaoks äärmiselt oluline, sest see avardab tema maailmapilti mitmel erineval moel. Laps saab minna üleni loo sisse ja elada läbi olukordi, millesse ta ise muidu ei satu. Saab elada kaasa raamatukangelastele, tunda koos nendega kurbust ja rõõmu, teada nende mõtteid ja soove. “Teisi inimesi on raske mõista, raamatud aga sillutavad meile mõistmise jaoks teed.”

Raamatud arendavad fantaasiat

Lastekirjaniku sõnul arendab raamatute lugemine ka ületamatul kombel fantaasiat. “Me võime isegi teada saada, mida tunnevad ja mõtlevad näiteks tuul ja pilved, loomad ja linnud, kasvõi padi voodis. Mida sosistavad üksteisele kardinad? Millest unistab vihmaveetoru? Inimese mõttelõngal ei ole otsa... “ toob Rand näiteid, et fantaasiarikas raamat süstib ka lapsesse võimet mõtelda ilma piirideta.
Eriti oluline on tema sõnul aga see, et lugemine aitab kaasa lapse keelelisele arengule ja sõnavara rikastumisele. Vaese ja kohmaka keele kasutaja jääb elus alati halvemasse positsiooni, talle on paljud huvitavad teed suletud.

“Piltlikult öeldes seisab laps keset tuba,” räägib Hilli Rand. “See on tavaline ühe uksega tuba, nagu seda lastetoad ju enamuses on. Kui laps raamatuid ei loe, siis jääbki ta sinna ühe uksega tavalisse tuppa. Kui ta aga loeb, avaneb iga raamatuga talle seal toas veel üks uks, millest ta võib sisse astuda ja hoopis kuhugi mujale sattuda ja sealt ka veel edasi ja edasi minna. Nii ongi – iga raamat avab ühe ukse tundmatusse ning neid võib väikses toas olla sadu, isegi tuhandeid. Milleks jätta seda võluvõimalust kasutamata?

Võib ju öelda, et mu laps küll ei loe, kuid vaatab näiteks huvitavaid filme. Rand tõdeb, et ka head filmid on kasulikud, kuid kui kasutada sedasama toa ja ukse motiivi, siis film nagu projitseeritakse toa seinale, see on tasapinnaline, see ei ava ühtki ust, sest see on juba valmis, kellegi teise poolt loodud. Aga raamat loob end koos lugejaga. Iga inimese kujutlusse tekib loetav raamat täiesti erineval moel. “Näiteks kui ühte populaarset filmi vaatab miljon inimest, siis on see film kõigi jaoks üks. Aga kui mõnda raamatut loeb miljon inimest, siis on ka miljon erinevat raamatut!” selgitab ta.

Kirjastuse nimi on inspireeritud näidendist ja tütrest

Hilli Rand on seotud ka kirjastusega Matle, mis annab välja lasteraamatuid ja õppemänge. Ta selgitab, et nimi Matle on pärit ühest tema näidendist “Saladuslik tsirkus”, mis etendus kunagi Eesti Nukuteatris suvelavastusena ja oli igapidi meeldejääv – nii välisilmelt, muusikaliselt kui lavastuslikult. “Selles mängisid peaosi neli koolitüdrukut-akrobaati ning üks neist oli minu enda noorem tütar, kes kandis lavastuses nime Matle. Ja siis tuli mõte – sama põnevad, hoogsad ja värvilised võiks olla ka kirjastuses välja antavad teosed! Nii on see üldjuhul ka välja kukkunud,” räägib ta.

Paljudest väljaantud raamatutest on Rannale kõik omamoodi armsad, aga eriti tõstab ta erile Nipsutera raamatute sarja, mida on siiani ilmunud neli juturaamatut ja neli tekstiga värviraamatut. Nende kohta on väga palju positiivset tagasisidet. On olemas ka tõelised Nipsutera-fännid, kes loevad Nipsutera jutud linti, sest nii palju kordi ei jõua ise ette lugeda, kui lapsed kuulata soovivad.
“Päris hiljuti ilmunuist pean tähtsaks ja oluliseks veel Sõsarsõnade sarja, sest see tuletab meelde, kui kaunis ja rikas on meie emakeel ning aitab loodetavasti laste keelevaeguse vastu, on ju üldteada, et laste sõnavara on muutumas üha kasinamaks. Paljud toredad ja huvitavad sõnad on kadumisohus!” räägib kirjanik.

Loodusarmastusest sündinud raamat

Hiljuti ilmus Hilli Rannal koostöös fotograaf Jüri Jõeperaga loodusraamat lastele “Tunne Eestit. Loomalood ja linnulood meie metsadest”. Kirjanik ütleb, et see raamat sündis ühisest loodusarmastusest. “Niipea kui Jüri looma- ja linnufotosid nägin, teadsin, et need fotod kipuvad kangesti raamatusse. Teda pidi küll pisut veenma, et ta ise ka veidi teksti juurde kirjutaks, nimelt seda, kuidas ja kus ta iga looma või lindu pildistas. Nagu ta toredasti raamatu lõppsõnas oma elust jutustab, on ta maapoiss läbi ja lõhki, kuigi elab nüüd juba palju aastaid linnas. Aga ka praegu pensionärina ei jäta ta naljalt vahele ühtegi päeva, et sõita loodusesse. Metsas on üldse tore ja vahest saab veel mõne pildigi lisaks teha!” kirjeldab ta Jõepera.

Hilli Rand ütleb, et ka talle on lapsepõlvest saadik olnud loodus A ja O, kuigi ta on ise linnatüdruk ja maal ei ole tal kunagi isegi sugulasi elanud. “Nüüd aga elan poole oma ajast maakodus, mille ümbruses on suured-suured metsad. Samu loomi ja linde nagu uues raamatus, kohtan tihti oma koduaias, sest see ei ole taraga piiratud ja ulatub jõeni välja,” kirjeldab ta. “Loomad-linnud on ju väga paigatruud ning neile, keda me tihti oma aias näeme, on kõigile nimedki pandud. Näiteks käib meil külas rebane nimega Irma, kohtab nugist, kelle nimi on Paap ja jänes Annat. Alalõpmata tiirleb taevas kull Alfred, suveõhtuti krääksub rukkirääk Tobias, ilma temata ei kujutaks suve ettegi! Kuumal suvepäeval paistab terrassilt, kuidas põder Alfons end jões jalgupidi jahutab. Minu lemmik on siiski haigur Harald, kes on väga kiindunud ühte väiksesse jõesoppi ja külastab seda soojal ajal eranditult iga päev mõneks tunniks. Nimega loomi ja linde on meie aias veel päris kenake hulk. Viimastel kevadetel oleme seal kohanud üht äärmiselt erilist külalist, Eestis tõelist haruldust – vaenukägu. Oma erilisuse ja silmipimestava välimuse tõttu sai tema endale ka vastava nime - Miriam-Zemfira.”