Aastad täis kurbust: ma ei vahetaks oma last kellegi ega millegi vastu, kuid näib, et minusugune emaks ei sobi. Kuidas ma seda küll ette ei näinud?

“Meil on kolmeaastane väga elavaloomuline poeg. Armastan teda piiritult, kuid aja jooksul on minus süvenenud veendumus, et ma vist ei sobi emaks. See teeb mind kurvaks ja tekitab lapse ees süütunnet,” kirjutab Katriin.

Vaata, millest Pere ja Kodu värskes numbrist veel juttu tuleb!

Meil ei ole kodus hetkekski vaikust. Poeg on nõudlik ja eriti üksi toimetada ei taha, temaga tuleb päevad läbi mängida. Mees mängib temaga ka hea meelega, kuid enamasti tähendab see suurt möllu ja lärmi, mida mul on raske taluda.

Armastasin enne last väga vaikust ja üksinda olekut. Nüüd pole mul võimalik kodus seda kuidagi saada. Olen pidevalt emotsionaalselt­ ­väsinud. 

Tunnen, et ei oska vist emadust nautida. Ma ei vahetaks oma last kellegi ega millegi vastu, kuid näib, et minusugune emaks ei sobi, ja mõtlen: kuidas ma seda ette ei osanud näha? See on väga nukker mõte.

Pereterapeut Triin Kahre lahkab pikalt ja põhjalikult neid paljudele vanematele tuttavaid tundeid ning annab nõu toimetulekuks.