Pere ja Kodu märtsinumbris | Ühe lapsega emad: ühiskonna surve saada rohkem lapsi on suur, üks laps justkui polekski midagi!

"Ja millal siis teist last oodata on?" küsivad paljud kohe, kui esimese beebi saanud ema lapsuke jalule tõuseb. Põhjuseid, miks nad on otsustanud, et neile ühest imelisest lapsest piisab, jagavad emad puudutavas ja mõtlemapanevas loos.

Peatoimetaja Kerttu Jänese alustab oma veergu samast teemast ajendatuna:

"Lugedes ühe lapsega piirduvate emade südamlikku lugu seekordsest numbrist, tabasin end taas mõttelt: tegelikult ei ole meil rohkem vaja mitte peent ühiskondlikku survet ja rahasüste, et sünnitada (järjestikku) kolm last, vaid pigem lihtsamini kättesaadavaid ja riiklikult rahastatud tugisüsteeme ja -gruppe kõigile emadele-­isadele, kes vahel tunnevad, et on lapsevanemana sattunud ummikusse.

Tean, et paljud ei jõua praegu ära oodata reisi sooja päikese alla. Vaatasin isegi mõnuga pilte ägeda pere reisiseiklustest (lk 51), kuid mind päästis koroonamasendusest hoopis imeline talveilm ja suusatamine. Sama teravalt kui värskelt sisse aetud klassikarada lumes, joonistusid suusamäel välja aga erinevad lapsevanematüübid.

Üks pealt nähtud seik pani mind mõtlema, kas me pühendunud vanematena ei püüa vahel liiga pingeliselt rajal püsida? Pisike tegelane ukerdab suuskadel – ilmselt on see tema esimene lumerikas talv. “Sa pingutad nii kõvasti!” kordab talle igal sammul püüdlikult teadlik vanem, kes on kuulda võtnud lastepsühholooge: kiitma peaks pingutust, mitte tulemust, ning “tubli” on tühi ja mõttetu sõnakõlks.

Siuh! laseb laps mäest alla ja jääb imekombel püsti. “TUBLI! Sa ei kukkunudki!” karjub vaimustunud vanem nüüd ning silmitseb oma last nii sooja ja armastava pilguga, et lumi nende ümber hakkab sulama. Talle otsa vaatavad väiksed silmad võtavad sellest tuld nagu säraküünlad. Kuid teadlik vanem tunneb justkui kohmetust ja parandab end kohe: “Sa nägid nii palju vaeva, et püsti jääda!”

Ma tegelikult väga usun motiveeriva kiituse teooriasse – sedalaadi teadmised kuluvad meile, vanematele, vägagi ära, et lapsest kasvaks rahulik, rahulolev ja asjalik tegelane. Kuid samuti arvan, et võiksime endale vanemluses julgemalt lubada vabadust, ja mitte ainult suusapuhkusel. Teha ja öelda lihtsalt nii, nagu parasjagu südames õige tundub, tuginemata ühelegi teooriale. Usaldades oma armastust lapse vastu. Et vanemlusest ei saaks üks pingeline kõike õigesti teha püüdmine, mis hakkab sööma rõõmu ja mängulisust.

Millest märtsinumbris veel juttu tuleb?

Kõik lood leiad ka SIIT!

Pere ja Kodu kõigi värskete lugudega saad oma postkasti igal kuul esmajärjekorras, kui tellid ajakirja SIIT!

KAANELUGU | Liina Randpere: mul aitas eluga edasi minna see, kui sain teada, et minu muret kogevad paljud emad, aga sellest lihtsalt ei räägita

“Soovitan isegi väga intiimse mure korral sõpradega sellest rääkida. Võid leida pääste­rõnga, mida oodatagi ei osanud. Mulle kinnitasid pooled naised, kellele oma mure usaldasin, et see on ka nendega juhtunud. Olin väga üllatunud.“

"Mulle ühest lapsest piisab!"

Varsti pärast esimese lapse sündi hakkab sadama vihjeid ja küsimusi selle kohta, millal võiks teist oodata. Et võiks ollagi ainult üks laps, tundub paljudele mõistetamatu, tõdevad naised, kes on hinnanud oma jõuvarusid ja otsustanud olla ühe lapse emad. Nad räägivad oma hingeminevad lood.

VAATA KA: Video | Viie pere pisarateni liigutavad lood: surrogaatemadusest kärgpere, üksikemaduse, samast soost lapsevanemate ja traditsioonilise abieluni

Koroona ajal ümbermaailmareisile – hullud olete või?

Ajal, kui Euroopa toibus esimesest koroonalainest ja pead hakkas ­vaikselt tõstma teine, ­pakkis üks Eesti pere kotid ja läks ümbermaailmareisile.

Klaudia Tiitsmaa teise poja sünnilugu: Villul oli tulekuga kiire...

Kui esimese lapse Vallo sünd oli ööpäevane maraton, siis pisike Villu sündis kohe pärast seda, kui oli emme kõhus kiirabiga kihutamise järel haiglasse jõudnud.

Ema: ma ei suutnud šokis otsustada, mida teha

“Teadsin ta käsi nähes kohe, et kass nii ei kriimusta,” meenutab Jane ­päeva, mil avastas oma 13aastase tütre Greete kohutava saladuse.

H nagu Holland ja hobused

Tippratsutaja Peter Geerink (57) peab elu olulisimaks võistluseks Tallinn International Horse Show’d, kus ta 2010. aastal grand prix’ võitis. “Sest siis tutvusin ma Triinuga!” võidurõõmutseb ta jackpot’i üle Hille Hansoga oma lugu jagades.

APPI! Mu mees oleks nagu oma emaga abielus

“Minu mees küsib enamikus asjades esmalt ema nõu ja see ajab mind tõsiselt närvi. Mida enam mees emalt nõu küsib, seda enam ämm meie ellu ka ise sekkub,” kirjutab Heili (35).

Kolm kuud rihmadesse aheldatud beebiga

“Pavliku rihmadega laps on nagu kõva pamp. Teda on ebamugavam süles hoida ja imetamiseks on raske leida mugavat poosi. Aga saime hakkama!” meenutab Johanna, kelle pesamunal diagnoosis arst puusaliigese ebaküpsuse. Ta ei mõista, miks seda ei kontrollita haiglas kohe kõigil beebidel. See on beebide sagedaseim ortopeediline haigus, millest päästab väga varane ravi.

Mida vajab vihane laps tegelikult?

“Herta võis nooremana minna vihahoo ajal täitsa loomaks kätte. Ta karjus, peksis, lõhkus asju, vigastas ennast. Tal läheb siiani silme eest sõna otseses mõttes mustaks," räägib ema. Herta vihahood, mis terve pere ahastusse ajasid, algasid juba lasteaiaeas.

Pihtimus: kuidas leida endas üles kirglik naine?

Ühel päeval mainis mees, et nädalaid on möödunud meievahelise läheduseta. “Kas tõesti nii palju?” imestasin. Nii palju tähelepanu oli mul kulunud sellele, et hoida elus oma pisikest beebit, lisaks näpistada veidi aega endale ja puhata. Kuhu see kirg kadus? Kuhu ta mahub?

Jäta valehäbi ukse taha ja astu sisse!

Sekspood pole enam ammu mingi tabu, seal müüdavaid tooteid soovitavad pärast sünnitust naistearstidki. Mida väiksemad lapsed, seda keerulisem on leida energiat, et partneriga intiimsust alal hoida – sassis hormoonid, segased tujud, ajapuudus ja üleväsimus teevad oma töö. Kas käik erilisse poodi võiks seda energiat turgutada?

Ohtlikud vaktsiinimüüdid

Koroonavaktsiini tulek on taas pannud elavamalt kihama veebikeskkonnad, kus jagatakse hirme, aga ka lausa vandenõu­teooriaid vaktsineerimisega seoses. Palusime Tartu Ülikooli funktsionaalse genoomika teaduril Erik Abneril neid kommenteerida.

Ema: olin pettunud, et mees mulle lõpuni toeks ei saanud olla...

“Pärast teist erakorralist keisrilõiget sain lõpuks teada, miks mul kumbki sünnitus loomulikul teel pihta ei hakanud. Selgus ka, et kui peaksin kunagi veel lapsi tahtma, juhtub see ilmselt plaanilise keisriga,” jagab oma sünnituslugu Lotta (33).

Maris Kõrvitsa kolumn: kui isekas minust – sundida last koolidesse, kuhu mina tahan teda panna!

Vestlesin ühe tuttava õpetajaga koolikatsete teemal. Tema pikaajaline kogemus on näidanud, et katseteks treenitud lapsed saavad umbes 3. klassis võrdseks nendega, keda 1. klassiks ette ei valmistatud.

Illimar Pildi kolumn: kui saaks vaid võtta haiguslehe

See on okei, et vahel on täiega niru päev, sest kõiki tundeid tuleb endale lubada, aga kui mõlemad korraga hakkavad oma peade kohale kogutud tumedatest tormipilvedest teravaid välgunooli välja loopima, pole see põnnide vastu aus.

Elis Seppiuse kolumn: kui kassifänn püüab kutsikaid kasvatada

Mitte vaid partnerlussuhe, vaid ka suhe ema ja laste vahel vajab pidevat taasloomist ja avastamist.

Palju õnne (metsa)sünnipäevaks!

Alles see oli, kui lapse sünnipäeva pidamine mängutoas tundus meile ainus variant. Nüüd oleme läinud ajas tagasi, kus oligi tavaks, et sünnipäevi tähistasime kodus ja õues. Praegu on kõige turvalisem korraldada sünnipäevi väljas, kus on tohutu mängumaa! Aga kuidas? Jagame nõuandeid!

Kes ei armastaks pannkooke?

Olgu pühapäev või lihtsalt vaba päev, hunnik pannkooke ja katetest lookas laud on kindel valem suurepäraseks päeva alguseks. Siit leiad juhised nii kaera-, toortatra-, spelta- kui ka kookosjahuga kookide tarvis.