Sünnitusjärgse depressiooni pimedas haardes: et mitte beebile liiga teha, lõin öösel rusikaga vastu seina...

“Soovisin veeta oma lapsega üha vähem aega. See mõte aga tekitas jälle süvenevat süütunnet. Mõtlesin, mis mul ometi viga on, kas ma ei armastagi oma last,” meenutab ema oma emotsionaalset kokkuvarisemist lapse sünni järel.

Eriajakiri Beebi nüüd poelettidel ja veebis loetav: Beebi suvenumbris: avameelselt emaduse suurtest rõõmudest ja valusatest ning väga valusatest katsumustest

Reili (34) sõnab, et on valmis nii keerulisel teemal rääkima lootuses, et tema lugu mõnda ema aitab. Ta on neli aastat töötanud naiste vaimse coach’ina ning nüüd on ta võtnud oma südameasjaks olla sarnases olukorras emade jaoks olemas.

Reili enda okkaline tee sünnitusjärgse depressiooni seltsis sai alguse juba paaripäevase beebi kõrvalt. Ta mäletab, et ootas juba teismeeas kannatamatult hetke, kui temast saab ema. Kui see päev lõpuks koitis, ei läinud aga miski nii roosiliselt, kui Reili oli kolmeteistkümnesena unistanud.

“Kui beebi esimest korda minu kätte anti, tulid mulle õnnepisarad silmi ja kõik oli justkui õige,” meenutab Reili. Idüll kestis aga paar päeva vaid. Kolmandal päeval muutus kõik ja aina veeres pallina raskemaks ja raskemaks, kuni oli lömastanud pea kõik.

Ka Eliana (32) kogemus sünnitus­järgse depressiooniga viis ta otsuseni hakata aitama teisi sarnase saatusega naisi. Naine usub, et juured sünnitus­järgse depressiooni kujunemiseks olid temal esimese raseduse katkemises, mille lein jäi aga tema perekonda tabanud õnnetuse tõttu