Esimene lutti ei võtnud. Täpselt sama­sugused olid kaks järgmist last. Mina proovisin ja pakkusin ja võimlesin, et lutt neile veidigi meeldida võiks, sest alternatiiv ise lutt olla polnud kaugemas perspektiivis meeldiv. Siiski jõudsin neljanda lapseni ilma, et mul olnuks kogemust lutibeebiga.

Aga neljas... temast sai sõltlane, kellelt luti suust võtmine võrdus jõutreeninguga. Nii tugevas vaakumis hoidis pisipoeg oma suurt vara, mis saatis teda, olgem ausad, iga hetk. 

Kui pesamuna sai aasta ja mõni kuu peale, kerkis küsimus: kui kaua see lutivärk kestma peaks? Ja kuidas last sellest üldse võõrutada? Kuna mul kogemust polnud, otsustasin uurida teiste emade nippe. Astusin võhikuna sellele teele, teades vaid tänu neile, et lutist võõrutamisel on tähtsaim

Jaga
Kommentaarid