LOE KA: Pere ja Kodu juuninumbris | Ema pihtimus: seisin rõdul, laps süles, ja mõtlesin, et hüppan alla

Perel ja Kodul oli kokkulepe mu õest Ursulast (39) kaanelugu kirjutada ammu enne, kui mina ajakirja tööle tulin. Seisangi nüüd keerulise ülesande ees: olen lubanud loo teha, kuid kummaline on oma õele intervjuuks külla sõita, sest tema renoveerimisjärgus maamajas käime suviti nagunii nii tihti, kui vähegi jõuame. Iseloomulikud pildid õest on mul silme ees. Otsustan need kirja panna ja temalt siis neile lisa küsida.

Ursula (39) on mind alati hämmastanud sellega, kuidas ta kõike jõuab. Lisaks täiskohaga tööle Linnateatris on ta jõudnud teha rolle filmis, teles, teistes truppides ja raadioteatris sama palju kui nii mõnigi vabakutseline näitleja. Samuti lõpetas ta kahe väikse lapse ja töö kõrvalt Tartu Ülikooli psühholoogia bakalaureuse­õppe. Kolme lapse kõrvalt läks ta õppima eripedagoogika magistrantuuri, mis praegu on küll pausil.

Ursula, kuidas sa nii palju jõuad?

Ma arvan, et ma ei jõua üldse nii palju! Usun, et olen väga halb rööprähklemises. Mida laps edasi, seda keerulisem on töö- ja pereelu ühendada. Kui Laurits oli pooleteisene, läksin tööle tagasi. Lasteaiakohta meil polnud, Lauritsat hoidsid jõudumööda vanavanemad ja Kaarli tädi, töökoormus kasvas kiirelt, Kaarel oli 24/7 tööl... Ajaks, kui Laurits sai kolmeseks, olin totaalselt läbi põlenud. Kasvas tehatahtmatus, süvenes künism, tekkisid une- ja meeleoluhäired.

Mulle pole kolm last palju, aga kui on 16 ja enam etendust kuus ning päeval proovid ka, siis ma ei saagi alati hakkama. Tulen hilja õhtul koju, ühel lapsel on vaja rääkida, teisel on õppimisega jama, kolmandal tuleb sõbra sünnipäev, aga kõik on ostmata, tegemata, asjad kokku panemata...

Edasi lugemiseks: