Elis Seppiuse kolumn: vaba laps – haruldane liik, kelle säilimist on vaja toetada

Suure Vangistuse ehk kooliaasta lõpust on möödas hea hulk päevi. See on kaasa toonud vägeva metamorfoosi.

LOE KA: Laagrikogemus jäi napiks: ta helistas ja nuttis meeletult, ma polnud nii hüsteerilist nuttu varem kuulnudki

Just juulikuus võib kohata harulduseks muutuvat liiki – vaba last. Olenevalt ümbritsevast kesk­konnast ärkab vaba laps hommikul hästi vara, sest telgis hakkab kell 6 higi voolama. Vaba laps pole juba nädalaid toas maganud – välja arvatud too veider kuupaisteöö, mil ta õhtul telki kolis, kuid hommikul tubases voodis ärkas, isegi teadmata, kuidas.

Vaba laps on hämmastavalt sarnane sisemise lapsega, keda praegune täiskasvanu meenutab ja endas ära tunneb. Aga nagu meie vanematele on õpetatud, nii õpetati meile – karda liigset vabadust, sest see toob kaasa vaid õnnetust ja vastutustunde puudumist, kaost ja pahandusi. Te kindlasti ei usu mind, ent ma väidan, et väga korralikud inimesed ei karda midagi rohkem kui vabadust.