Kaasa ei aidanud ka see, et imetamisperioodil oli minu jaoks täiesti vastuvõetamatu, et mees mu rindasid katsuks. Laps oli muidugi juba beebina väga kehv magaja ja nõudliku iseloomuga ning ega mul polnudki suurt jaksu sellistele asjadele mõelda. Alguses lootsin ikka, et mees saab aru ja ta vist sai ka. Praegu kardan juba, et mis siis kui saab tõeks see, millega paljudes artiklites hirmutatakse ja mees hakkabki mujale vaatama?

Igal pool öeldakse, et see aeg tuleb leida ja tuleb olla loov, laps pole takistuseks. Mina ütlen ausalt, et ma ei oska. Ma toon pärast tööd lapse lasteaiast koju, mängime natuke koos, teen süüa. Mees jõuab koju umbes kell seitse. Tema tahab ka lapsega koos aega veeta, tihti läheme koos jalutama või ratastega sõitma. Tagasi tuppa jõudes on aeg laps magama panna. Vann, unejutt, kõik sinna juurde kuuluv. Ja siis igaõhtune sehkendamine, kus tal on vaja juua või pea silitamist või tuleb ta küsima mida me teeme. Telekat vaatame niigi madala heliga, sest iga kõvem hääl äratab lapse üles ja siis algab kõik uuesti otsast peale. Parematel õhtutel kestab see kaks tundi, halvematel rohkem. Mina olen selleks hetkeks aga omadega läbi ja väsinud. Suudan mõelda ainult sellest, et saaks voodisse. Magama! Meest see kõik sel viisil ei väsita. Elamegi nõiaringis, kus tema üritab ja mina tõrjun.

Tugivõrgustikku meil pole, et saaks kellelegi lapse mõnikord anda. Nädalavahetustel lapse lõunaunede ajal mees ka proovib, aga mina ei suuda ikka vedu võtta. Meie lapse uni on nii õrn ja mõte ka väikesest võimalusest, et ta meile peale satuks on minu jaoks juba täielik turn off.

Kellelegi rääkida ma sellest olukorrast muidugi ei julge. Olen ammu aru saanud, et hukkamõist tuleb kergelt. Aga praegu olen juba kartmas, et sel viisil meie suhe enam kaua vastu ei pea.